Alustuseks olgu kohe ära öeldud, et minu puhul on tegu selle tütre endaga.
Mu ema on olnud alati väga hea. Mind on kasvatatud hästi ning alati on kõike lubatud, nö vabakasvatus. Kui olin noorem, st kusagil 8-12a, oli mu ema alati pikad päevad tööl, ning mai näinud teda kunagi. Isa oli ja on siiamaani joodik, kelle eest tuli hoolitseda, mitte polnud temast hoolitsejat. Kõik need aastad olen ise hakkama saanud ja kõike ise teinud. Kõik on olnud juba sellest ajast saadik minu õlul. mul on ka suurem vend, alguses oli temast abi söögitegemisel, hiljem oli ka see minu kohustus.
Nüüdseks on mu ema jäänud kodusemaks, juba paar aastat. Tal on aega ning see on minu meelest tore. Ta teeb ise süüa, hoolitseb kodu eest ja me saame kõigest rääkida. Ta on minu kallis sõbranna. Ta on ka ise öelnud, et nüüd on minu kord elada.
Aga viimastel kuudel on asjad hulluks läinud. Kõigepealt, käisin ennem poisiga, kes talle meeldis. Oli selline paipoiss, vaikne ja rahulik. Kuid mina temaga ei klappind ja suhe lõppes. See mu emale ei meeldinud...ja nüüd on asi päris hulluks läinud...viis aastat tagasi võisin olla öö läbi õues, teha seda mis mulle meeldib, ma ei andnud kunagi kellelegi aru, kõik oli korras. Täielik vabakasvatus. Leian ise et see on väga hea ja väga õige. Kuid nüüd hakkab ta mu vabadust piirama. Loomulikult on minu võimalused palju palju suuremad kui enamiku teiste omad kuid siiski palju väiksemad kui 10aastase tirtsuna.
Mai saa sellest aru...ta pole kunagi nii teinud..kas nüüd on siis õige aeg?
Ka on probleem minu uues poisis...kes pole nii pai..joob, suitsetab..tglt ei tea ema pooli asju..tegu on suht hullu inimesega-narkootikumid...kuid siiski emale ei meeldi ka nende väheste asjade puhul...nu ema teab, et ma ise joon...on kogu aeg teadnud..kuid teab ka et olen piisavalt suur ja oskan enda eest hoolitseda...kuid nüüd, just selle aja jooksul, kui olen selle poisiga koos, on ka seal probleem. Ma pole kunagi lakku täis koju tulnud. Ja kui olen tulnud väikse joovega, olen alati kohe magama läinud. Aga nüüd on pidevalt jamad, kuna tema ei taha et ma joon. Meil on traditsioon, joome nädalavahetusel veini, emaga kahekesi. Selle vastu pole tal midagi. Ka pole selle vastu kui joon olles teises seltskonnas. Aga vat poisiga ei tohi.
Imelik on see, et tglt pole selle poisiga mul üldse midagi nii tõsist. Ma olen ka seda emale öelnud. Poiss ise on lihtsalt selline nö @!#$, kellest ple midagi loota. Mulle lihtsalt meeldib temaga koos olla. Ta oskab tydrukuga käituda.
Kuid ema meelest see pole nii. Ta ütleb, et ma pole varem niimoodi öid ära olnud ja poisi juures. Tegelikult olen, kuid tema mäletab vaid suhet viimase poisiga, paipoisiga, kes saatis mu ilusti kella 11 koju..
me polnud tükk aega tülitsenud...kuid nüüd nagu enam muud polekski..läheme mõlemad kergesti närvi, ema ja tütar ju, ning see on juba päris õudne.
Mu mure on vb mõistmatu..ka mu segase jutu tõttu...kui lindu, kes on eluaeg vaba olnud, ei anna enam vanas eas kodustada...kuid kuidas seda emale selgeks teha?