Poiss läheb kolmandasse klassi. Kas on normaalne, et juba kaks aastat on märkus märkuse otsa a la "Ei leidnud sahtlist liimi üles", "Puudusid värvipliiatsid; ütles, et ei ole, aga oli kotis", "käärid kadunud". Kusjuures ta pole ebanormaalselt hajameelne ega unustaja ega kaotaja.
Kas õpetajad ei võiks siis n-ö suunavalt abistada, et otsi kotist, või tulla vaadata ise korraks sahtlisse (klass on väga väike)või hoida mingit hädavaru sellisteks juhtudeks? Töö tahab tegemist, sihuke märkus aga traumeerib, enne on tänitada ka saanud, ja lõpuks kogu töö- või muu -õpetus piirdubki ainult pahandamistega ning vajalik asi jääb tegemata.

Mul olid ka poisil sama laadi märkused ja oi kui palju sai selle õpetajaga vaieldud ja kooliski käidud. Natukeseks ajaks mõjus. Kui olin jälle koolis ära käinud, siis oli umbes paar näd. ilma märkusteta. Aga nüüd läheb poiss õnneks 5-ndasse klassi ja saab uue klassijuhataja.

Prixile.
Julgesid õpetajaga vaielda? Talle jääb ju alati õigus, ja seda nende ringkaitset... Pärast on lapsel veel hullem. Kusjuures õpetaja teab, et tal on ALATI kaasas ja koolis sahtlis varu ka olemas, aga väike laps ei pruugi osata otsida. Teeb sahtli lahti ja kui kohe ei näe, ütleb, et ei ole (ei otsi mõtestatult muu kolu alt).

Ilmselt õpetaja tunneb ennast lihtsalt hästi, kui saab märkuse kirjutada. On mõned sellised.
Võib-olla oleks ta kunagi tahtnud jõuda oma haridusega kaugemale, aga mõistus ei küündinud ja häda sunnil, mitte armastusest oma töö vastu sattus õpetajaks. Selliseidki õpetajate hulgas liiga palju.
Minule ütles kunagi üks õpetaja nii: "Õpetajal on alati õigus, isegi siis, kui tal ei ole õigus". Sellepärast vist suhtungi paljudesse peadagoogidesse eelarvamusega. Kahju ainult, et lapsed kannatavad.

ah, ära pane tähele, õpetaja on grafomaan. Mul ühel pojal ka umbes 3 klaasi paiku oli selline õpetaja, kes pani 2..3 märkust päevas. Mina kirjutasin nädala lõpus kõigile korraga alla ja asi vask.

Kõige 'huvitavam' märkus minu poisi päevikus oli selline: 'Rääkige oma lapsele, et treppide peal joosta ei tohi'. No tänan väga, mina olen talle seda küll ja küll rääkinud ja ega ta minu nähes ei jooksegi. Koolis mänguhoos ununeb see vast ära. Kui ma ise koolis käisin, siis oli vahetunni ajal igas koridoris korrapidaja-õpetaja, kes vaatas et lapsed väga ülekäte ei lähe, nüüdki leidsin kooliseinalt graafiku, mis päeval mis õpetaja valvet peab, iseasi kuidas seda muidugi tehakse. Tundub, et mitte eriti hoolega, muidu saaks vast pahateod enne ära hoida.

Aga oskus asju otsida on ju väga vajalik. Ma tean, sest mul see kipub kah aega ajalt puudu olema, aga õnneks enam keegi märkusi ei kirjuta. Äkki püüad oma lapsele pisut organiseerimist õpetada (kuigi mõned inimesed nagu nt. mina on sellekoha pealt üsna lootusetud, nad on loomu poolest lohakad ja lisaks ka hajameelsed). Aga kuidas su laps muidu tulevikus toime tuleb, kui ta harjunud on, et teised ta asju üles otsivad? Vahel kasutavad lapsed ka "asjad on kodus" taktikat, et tunnis tööd ei pea tegema, muidu aga, arvatavasti seda õpetaja teilt ootab, vaevalt, et ta märkuste kirjutamist naudib.

kui õpetaja grafomaania last traumeerib, mõtle kooli vahetamisele. algklassides "peedistatud" poisil võivad hiljem õpiraskused tekkida, halva suhtumisega õpetaja kaotab lapsel viimasegi huvi õppimise vastu. usu, mul on kogemus ja ma tunnen end lapse ees siiani süüdi, et lasin õpetajal teda terroriseerida. mõnele õpetajale lihtsalt ei meeldi poisid.
kui tunned, et su lapsele liiga tehakse, astu tema kaitseks välja. tal ei ole ju kellegi teise käest abi loota. ära karda õpetajat, inimestena olete ju võrdsed, ei ole ta nii tähtis midagi.
võibolla annab õpetajal seda pliiatsiraiskamist ravida, kui hakkad märkustele sisulisi vastuseid kirjutama:
ei leidnud sahtlist liimi üles: palun aidake otsida.
puudusid värvipliiatsid... - tore, et üles leidsite!
käärid kadunud- tänan teatamast, ostan uued.

Koduorjale:
Jaa, muide õpetangi korda. Selles vaimus, et otsimine tähendab kõigi asjade ülestõstmist ja nende alla vaatamist, pliiatsid käivad pinalis jne. Aga tüüpviga, mida täiskasvanud ja ka õpetajad laste puhul teevad, ongi see, et eeldatakse teadmise rakendamist alati ja igas paigas. Ta teab jah, et asi on nii ehk naa, aga see ei jõua sealt ajusügavusest kasutusse. Eriti väikese, 7-8 aastas puhul. Kusjuures ta pole peaaegu ühtki asja tegelikult ära kaotanud, kõik on olemas, ainult et millises taskus??? Ja lohakus või korralikkus on paraku suuresti sissesündinud värk.
Mõni kiidab oma ülikorralikku last, aga vaevalt ta seda nii väga õpetanud ongi. Laps lihtsalt ise kaifib korda.

Jürile:
Tundub, et asjalik issi-märkus.
Olen ise vist lapsepõlves kole ära traumeeritud pailaps olnud, siiani lööb hirm pedagoogide ees välja, ausalt kohe! Ei tunne end üldse õpetajaga võrdsena ja et hakkaks omalt poolt kilde pilduma... Last peaks kaitsma muidugi...
Paraku tekitavad märkused minus endas koleda hirmu. Eks osalt ole probleem minus, aga see, et need märkused tulevad, on ikkagi suurelt osalt õpetaja teha.

hingasin ka kohe kergemalt kui 4 kl läbi sai, õpetajaid, kes poisse mõistavad, on ilmselt üsna vähe.
märkuste kirjutamine on üldse veider, ajuti tundus, et mitte laps ei käi koolis, vaid mina ise, märkuse kirjutamise asemel võiks ju lapsega rääkida. kusjuures ei ole absoluutselt õppimis- ega muude probleemidega poiss. algkooli lõpetas 4-5-tega, kuid hoolsus oli 3, saa siis neist õpetajatest aru.
ootan huviga 5-ndat klassi, kus erinevad õpetajad ja subjektiivsust ehk vähem.

Kasvatege oma laps selliseks, et ta oleks korralik. Mõtelge ise selle peale, kui palju te lapsele kodus ütlete, ära tee nii, ole tasa jne. ja siis tulge kommenteerima enda puudujääke, milliseid vigu te laste kasvatamisel teinud olete.

poisi emale,

tere, hingesugulane!
Paraku paistab, et mul pole siis veel kaks aastat midagi head oodata. Kui Sul juba lõpetas neljanda ja ikka samad jampsid... Ega laps nii üleöö muutu ja õpetajad ka mitte. Mul käib üldse maakoolis, nii et polegi kuhugi mujale kaugemale panna.
sama lugu, et hinded head ja kui oligi mõni halvem, siis "lohakuse eest", "puudusid õppevahendid" jne. Kas kunstiõpetuses ikka võib kahte panna, kui kogu süü oligi ainult "puuduvas" värvilises paberis, mille oleks kerge vaevaga sahtlist kätte saanud? Õpetajaga ON räägitud, aga ta lemmikjutt on ISE. Laps ISE vastutab jne.

Olete õpetajatest vääral arusaamal või on teil enda kooliajast halvad mälestused. Küll ei tea, et kaasaegsed õpetajad nägude järgi märkuseid kirjutavad. Viga ei saa olla kunagi ühepoolne.

mina ju naissoost ja koolis olin oivik, kuid mälestus on ikka see, et õpetajal on alati õigus.
poisid ei ole tüdrukud, neil on ilmselt alati midagi tähtsamat peas, kui selline pisiasi nagu värvilise paberi asukoht ja õpetajad võiksid seda mõista. ülikorralikusest palju tähtsam on, et laps oleks loominguline ja ei tunneks ennast koolis ahistatuna, oma lapse kasvatamisel olen sellest lähtunud. pole ju normaalne, et lugemises pannakse 1 selle eest, et kohustuslikku raamatut polnud võimalik nõutud aja jooksul hankida, kuigi laps on samal ajal lugenud märksa sisukamaid ja mahukamaid raamatuid.
mõne märkuse puhul on selgunud, et asi on hoopis teisiti olnud, kuid õpetaja ei taha või ei viitsi süveneda või kasutab kollektiivset karistamist.
mina 4 kl alguses õpetajale ütlesingi, et selle aasta kannatame veel ära ja jäin poiste kasvatamise osas oma arvamuse juurde (õpetaja muidugi arvas endiselt, et tal on alati õigus).
märkustele vastuste kirjutamist olen praktiseerinud - selgus, et see on lapsevanemale keelatud ?!

poisi emale
100% nõus! Vastus nagu minu suust jälle, ainult et mina hoian koolist eemale. seal käib meil isa muide.
Kahjuks jah poissi (ja poisi ema) mõistab teise poisi ema, aga õpetajad, kes ju kah tihti poiste emad, ei mõista. Sest poisid on nii-ii ebamugavad. Mõnusaid koolmeistreid oleks vaja, tõelisi mehi ma mõtlen, aga mitte pilvi pükstes, kes vahel kooli satuvad. Siis vast läheks rõhk just selle loomingulisuse, miks mitte ka teadmiste ja loogika peale, aga mitte pai-olemise nõudmisele ja ülikorralikkuse tagaajamisele...

kuule - märkused on vajalikud - nimega õps, sellised situatsioonid kui kogu klassile kirjutatakse sama märkus või kui kui kirjutatakse selliseid märkusi nagu õnnetu ema alguses tsiteeris, on 100% tühi ajaraisk ja õpetaja auru väljalaskmise ventiil. Võtaks kokku palju aega kulub 34 lapsele märkuse kirjutamine ja siis vaataks palju õppetööle aega järgi jäi.

Enam-vähem sama probla.

Vahetevahl on see ära kadunud asi ainult laua alla kukkunud. õpetaja võiks vast tõesti küsida: kas põrandal ei ole? Aga sahtlis? No vat ei kulu kauem kui märkuste kriblamisele.

kaasaegsed õpetajad?
mu poja klassijuhataja püüdis mind paika panna : teie ärge tulge mitte rääkimagi, mina õpetasin lapsi juba siis kui teie ise alles laps olite! paraku pole ta mitte ainus fossiil koolis.
kool on liiga naiste- ja tüdrukutekeskne. väärtustatakse distsipliini ja sõnakuulelikkust, kõike seda, mis on omane kenadele väikestele tüdrukutele. ühele väikesele noormehele võivad need nõuded puhtfüsioloogiliselt üle võimete olla.
hoidku jumal meie lapsi selle eest, et nad õpetaja arvamusest erinevat arvamust julgevad avaldada, selline asi on saatanast ja ei saa mitte karistamata jääda!
toetage oma lapsi kui leiate, et õpetaja pole õiglane olnud. alati ei peagi minema kooli asju selgitama, küll aga andke olukorrale mõistlik hinnang, et laps ei tunneks end üksijäetuna. ärge kasvatage oma lastest hirmunud inimesi, õige mees peaks julgema ka klassikaaslase kaitseks välja astuda, kui õpetaja ei suuda õiglane olla. koduste toetus on noormeeste kasvatamisel väga tähtis.

to: c
Ma ei ole õpetaja.

Jüri, tule minu poja klassijuhatajaks.
Jutt jumala õige, minu mees ütleb seda ka, aga tegelikkus on selline, et kui see väike poiss ikka pai tüdruku moodi ei ole, siis tümaks tema tehakse, kaitse või ära kaitse. Ja kui selles koolis tüma, siis edasi ka... Ja tead ise, kuidas selle keskkooli ja mujale pääsemisega on. Nii et tänane värvipliiatsi-märkus vaat et rikub tulevikulootused...

To: õnnetu ema: odoot, kui esimeses klassis värviline paber kodus siis ülikooli ei saa?! see pole nüüd küll tänapäeva reaalsus!! Ja minu aravtes oleks küll õige, kui märkuse kas ebaõiglase või õiglase peale vanem õpetajaga ühendust võtaks ja asju koos püüaks arutada. Sageli tehakse seejuures aga viga ja asutakse ründama, selle asemel et omavahel koostööd teha üritada. Ja siis on häid tulemusi muidugi raske oodata. Kui näib, et õps teeb lapsele liiga, tasub alguses ikkagi proovida asju rahulikult arutada, sest rünnata jõuab ka hiljem. rahuliku aruteluga aga võib saavutada selle, et õps saab aru mida ta on valesti teinud (kui on valesti käitunud) ja kool saab signaali, et vanem hoolib oma lapsest.

bullshitt, õnnetu ema, tänane märkus loeb lapse tulevikule täpsel nii palju, kui sina seda tähtsustad. Kes väikse märkuse pärast tümaks tehakse, polegi paremat saatust väärt. Sinu asi on õpetada last igasugu tüüpidega hakkama saama sealjuures tümastumata. Minu omaaegse märkustepuruga poeg lõpetab ülikooli. Jüril on, muide, ka õigus.

Siin me nüüd oleme, 21. sajandi kool. Kool pole jõudnudki veel alada, kui räägitakse veel olematutest märkustest.
Kus on siis nüüd kooli ja kodu koostöö, siit lähtuvalt võin aru saada, et sellist asja ei eksisteeri, kuna on kujunenud hoiak koolisüsteemi.Ma ei suuda uskuda, et kõik õpetajad kirjutavad nii tühiste asjade pärast märkuseid. Minu laste päevikutes küll midagi kritseldatud pole. Ülikooli sisse saamine on iseasi, kui laps on tossike, siis pole midagi teha.

hoia need päevikud kindlasti alles, kunagi tulevikus, kui poiss suur, saab palju lõbu olema kui ta neid loeb. siis tunduvad need märkused eriti nõmedad olevat.

Mõni õpetaja näitab sellega välja oma isiklikku ebasümaatiat. Ta teeb seda meelega, et last kiusata. Minu vennatütrel oli maal asuvas koolis sama lugu. Pidevalt sai märkusi, pidi püsti seisma ja pandi kahtesid ja samade vigade eest,võrreldes õpetaja lemmikutega, sai tema alati viletsama hinde, pani kooliaasta lõpus asja paika riiklikud kontrolltööd. Minu vennatütar sai kõik tööd riiklikul tasemel viied, nemad aga kolmed. Aga päeviku rikkus õpetaja ikkagi ära. Nüüd oleks Tallinnas vaja uude kooli ka oma eelmise aasta päevik esitada, aga kahjuks ei saa seda küll teha, kuna asi on täiesti subjektiivne.

Sama jama, mul kaks koolipoissi ja kohati on tunne, et õpetajate eesmärk on mitte laste arengu toetamine, vaid lastele keeramine...
Mina vaatan siiani mõnuga oma teise klassi päevikut, kuhu vastuseks märkusele "Jutal sai juba teises tunnis sulepea tühjaks!!!" kirjutas mu isa alla "On ikka jube lugu küll!".
Ilmselt on vaja koolis toimuvale nõmedusele julgemalt vastu astuda - paraku kardan ka ise tihti, et sellega teen oma lapsel asja hullemaks...

Ega elu nii jube ka ole. Mõni firmajuht on ka halb ja ei salli teid, miks te teda siin ei laima. Arvestage, et teete nendele õpetajatele liiga, kes mõistvad on.

Firmajuhte ei laima sellepärast, et täiskasvanud suudavad mõista, et suurel juhil võib aeg-ajalt mõni suurem probleem olla.
Laps ei saa ju sellest aru, et õpetaja kiusab teda sellepärast, et tal näiteks koduses elus mingi probleem lahendada on. Või siis sellepärast, et laps ei taha õpetaja juhitavas rahvatantsuringis käia, vaid eelistab sellele jalgpalli.

Sunniviisil küll lapsi ringidesse ei panda, laps ise teeb valikuid või siis koos vanematega. Vaevalt kõik õpetajad isikliku elu äpardusi laste peal välja valavad.

Jah,sinu lugu lugedes tundus nagu räägid minu pojast kes samuti kolmandasse läheb.Minu lapse päevik nägi teise klassi lõpus nii kirju,et seda me ei julenud isegi vanaemale näidada.Juba esimesel nädalal oli kõigest kolm märkust.Minu jaoks olid need küll tühised,et miks laps ootab eneseväljenduses abistavaid küsimusi,vastab lühidalt.No mis ma teha saan,kui mul laps on vaikne ja tagasihoidlik.Hakkan peksma kuni lärmakaks saab või?Osad märkused koosnesid meil just nimelt sellised:Timo<->töövihik;Timo<->lasteaialapsed jne.jne.Kust mina pean arusaama mida see märkus endast kujutab.Lapse käest küsid,hakkab nutma nagu plika.Õpetajaga olen rääginud,et kas on vajalik punasega kirjutada,kui võib sinist pliiatsit kasutada.Mina olen ise kuldsel veneajal koolis käinud ja meeletut vatti saanud.Miks peaks laps selle all kannatama.kui oleks see nii lihtne kooli vahetada, elame väikses kohas kus järgmine kooli on 30 kilomeetri kaugusel.Kuidas ma saadan ta nii kaugele kooli?
Ma ei vaidle vastu,muidugi on vaja olla range, aga kas selliste märkustega?Soovin kõigile kel sama mure,suu vett täis võtta.Kena kooliaasta algust!!!