Koduorjale:
Jaa, muide õpetangi korda. Selles vaimus, et otsimine tähendab kõigi asjade ülestõstmist ja nende alla vaatamist, pliiatsid käivad pinalis jne. Aga tüüpviga, mida täiskasvanud ja ka õpetajad laste puhul teevad, ongi see, et eeldatakse teadmise rakendamist alati ja igas paigas. Ta teab jah, et asi on nii ehk naa, aga see ei jõua sealt ajusügavusest kasutusse. Eriti väikese, 7-8 aastas puhul. Kusjuures ta pole peaaegu ühtki asja tegelikult ära kaotanud, kõik on olemas, ainult et millises taskus??? Ja lohakus või korralikkus on paraku suuresti sissesündinud värk.
Mõni kiidab oma ülikorralikku last, aga vaevalt ta seda nii väga õpetanud ongi. Laps lihtsalt ise kaifib korda.
Jürile:
Tundub, et asjalik issi-märkus.
Olen ise vist lapsepõlves kole ära traumeeritud pailaps olnud, siiani lööb hirm pedagoogide ees välja, ausalt kohe! Ei tunne end üldse õpetajaga võrdsena ja et hakkaks omalt poolt kilde pilduma... Last peaks kaitsma muidugi...
Paraku tekitavad märkused minus endas koleda hirmu. Eks osalt ole probleem minus, aga see, et need märkused tulevad, on ikkagi suurelt osalt õpetaja teha.