Selline küsimus: mille eest teie algklassis õppivad lapsed märkusi on saanud? Kuidas te neile olete reageerinud? Kas keegi on märkustest õpetajaga rääkinud?
Selgituseks: mulle tundub, et koolis kirjutatakse päevikusse märkusi liiga kergekäeliselt ilma, et üldse olukorda või probleemi süübitaks ja lapsele seda selgitataks. Tihti jääb lapsepoolsest selgitusest mulle mulje, et ta ei saanud arugi, mille pärast õpetaja märkuse kirjutas. Ma ei ole mingi ahviarmastusega pimestatud ema, ent ka minu arvates ei ole osades situatsioonides lahendus "märkus päevikusse" üldse põhjendatud, vaid ka laps tuleks ära kuulata, teda mõista ja siis talle selgitada, miks üks või teine asi on taunimisväärt.Mida teie kogemus ütleb?

kui käituda ei oska,siis ikak märkus päevikusse.

see on ju konkreetselt sinu ja su poja probleem .Kas omavahel siis üldse ei räägi ,või on ta niisugune ,kes ei taha sulle rääkida (teadagi miks!!!).Tänapäeval on õpetajatel koolis rohkem tööd kui kunagi varem,sest kodudes on jäänud kasvatustöö tegemata.Üldjuhul on märkused õppimist või vägivaldse käitumise eest .Oled kindel ,et sellega pole sinu poisil pistmist ?Miks ei võta õpetajaga ühendust,mine kooli ,poiss kohe kuurde ja selgub kogu tõde.
On küll koolides E-kool ,M-kool jne.Kuid ,kui lapsevane ikka ei huvitu oma lapse tegemistest koolis ,siis ei aita miski.

Mõned vanemad kohe ütlevad ,et neil pole aega ,ei suuda enam ,ei oska,laps ei kuula teda jne.No ja siis.Kui nüüd juba algklassides probleemid ,mis siis edasi saab?

Teemaalgatajale :pole mõtet siin delfis usutleda ,vaid alustada lahendamisega kodus ja koolis.Me ju siin tegelikkust ei näe.

Oleneb ju märkusest. Näiteks "sööb tunnis" on ju iseenesest tobe märkus, aga võib-olla tahab õpetaja sellega vanemale teada anda, et kodus ei ole räägitud, kuidas koolis käituma peab. Omaette on veel õppevahendite puudumist puudutavad märkused; mina kui lapsevanem sain sellest aru, et algklassides on taolised märkused pigem mulle kui lapsele suunatud.

saan sinust täiesti aru, ka mul on samad probleemid oma poisiga. märkusi pole küll liialt palju aga siiski.
räägime sellest pojaga alati ja siis tuleb vahel välja, et õpetaja kirjutabki liiga kergelt neid märkusi. poiss ise on selline aktiivne ja energiline ja alati kui midagi kuskil toimub (nö pahandused), on tema ka platsis ja siis saab teistega koos märkuse. samas ta pole alati süüdi. oehhh, see on tegelikult keeruline värk, kui ikka ise olukorda ei näe, siis ei saa ka midagi tagantjärgi kommenteerida. igaüks näeb seda oma nurga alt.
õpetajaga olen ka sel teemal rääkinud, aga muud ta pole öelnud, kui et poiss lihtsalt selline hüperaktiivne, kuid kunagi pole ta pahatahtlik.

Minu pojal kah teinekord sellised imelikud (et mitte öelda isegi mõttetud) märkused nagu "mõtle järele kuidas vahetunnis käituda" jne. :) Aga tema ütles selle peale, et tüdrukud on süüdi. Ja kui ma selle peale pobisen, et nüüd siis tüdrukud süüdi, ütleb tema, et tüdrukud on ju alati süüdi! :))
Siis on ta saanud veel märkuse, et ei oska tunnis käituda. No selle ta oli saanud kehka tunnis, sest nad ühe poisiga keerutasid ennast uimaseks ja tuigerdasid teistele otsa. :))

Kusjuures vahel on raske rääkida lapsega sellisest märkusest, kuna märkus ei ole piisavalt informatiivne. Ma ei saa märkusest aru, mida ta valesti teinud on ja pean siis kodus hakkama sherlokit mängima.

Eks mul plika saab ka märkusi, aga ta valgendab korrektoriga ära. Mulle ütleb, mis seal kirjas oli. Vähemasti aus.

Aga mida peab teie kullakestega tegema, kui nende puupeakesed jutust aru ei saa. Ja paistab, et see on päritav. Selle asemel, et siin arutada, mine kooli ja aruta õpetajaga, mida tuleb teha, et laps õigesti käituks.

Parimad palad mu lapse päevikus olid "Poiss võtab vahetunnis suu vett täis ja pritsib tüdrukuid" või "Poiss näpistas teisel lapsel tüki välja". Viimane kõlab muidugi karmilt, kuid selgitades tegelikkust nägi asi välja nii, et poisid kaklesid ja kukkudes tõmbas küünega kriimu... Esimene ajas tõesti vaid naerma.

Päevikule - tõenäoliselt ei olnud neil tüdrukutel, keda sinu poeg tatiseguse kraaniveega pritsis, just ülearu naljakas ega meeldiv.
Aruandmatu, et mõnede lapsevanemate endi lastetuba on selline, et nende laste ilmne kasvatamatus neid mitte murelikuks ei tee, vaid hoopis naerma ajab. Eks naerge siis edasi, sest põhikoolis viivad taolised käitumisprobleemid nii mõnelgi juhul valetamise-varastamise ja muu taoliseni.

minu laste päevikutest märkused:
1.rikkus klassiruumi õhu-tuli välja et lapsel kõht valutas ja ta olla puuksutanud
2.unistab tunnis liiga palju-???

Kui 7-8 aastane laps koolis vahetunnis jooksmise või kehalise tunnis keerutamise eest märkuse saab, siis ma seda küll mingiks jubedaks käitumisprobleemiks ei pea! :) Minu arust on need pigem eakohased vallatused. Loomulikult räägime sellest kodus, et kuidas tohib käituda ja kuidas mitte. Aga ma ei arva, et sellised väikesed asjad viivad "valetamise-varastamise ja muu taoliseni". Arvan, et muretsema peaks nende laste pärast, kellel juba 2. klassis päevik täis kahtesid ja märkusi stiilis "kodused ülesanded tegemata" ja "puudus põhjuseta koolist".

minu poja parim märkus oli järgmine:teie poeg jookseb piki koridori kiiresti,kiiresti.selle sai ta algklassis siis.mina veel naersin,et järgmine kord tee sikk-sakke.ja kui õpetaja küsis pojalt,mis ema ütles,siis nii poiss ka vastas,nagu ma kodus ütlesin.tegelikult tuli sellest pärast paras jama,aga naljakas oli tõesti,siiani naerame.

Minu lapsel oli yksainus märkus II klassis> Laps vahetunni ajal püherdas põranda.

Laps (VI või VII kl) tuli märkusega, et saadeti klassist vaälja, sest naerab tunnis. Kodus oli asi muidugi naljast kaugel ja kuna Lapse seletus oli segasest segasem, helistasin paarile-kolmele klassikaaslasele. Saingi pildi kokku, et millegipärast naeris terve klass, aga ükski ei saanud aru, miks just Laps klassist välja saadeti. Ühe tüdruku arvamus oli, et võib-olla ta siis naeris kõige valjemini. Pöördusin klassijuhataja poole, kes omakorda klassiga rääkis ja lugu oligi täpselt nii

Mul jäi plika kooli hiljaks, sai selle kohta märkuse. 2 päeva hiljem taas märkus hilinemise kohta, kusjuures ma viisin lapse ise hommikul kooli ja minu arvutuste kohaselt oleks tal pidanud veel tubli 5 minutit aega üle jääma peale riietumist. Helistasin õpetajale ja küsisin tema selgitust, sealt tuli väide, et kuna sel hommikul oli üks üritus väljaspool oma klassi, siis minu laps oli istunud üksinda klassis sel ajal kui teised üritusel olid (s.t teised olid eelnevalt jõudnud juba üritusele minna). Laps väitis kodus vastupidist, et tema käis ka seal üritusel, kirjeldas mulle detailselt, mis seal toimus ja kellega ta koos oli. Õpetaja tõmbas minu telefonikõne peale märkuse maha, kuid mulle ei kirjutanud mingit selgitust päevikusse. Paha mulje jäi kõigest sellest.
Tegemist 2 klassiga.

üldiselt on normaalne, kui laps jõuab klassi 10 min enne tunni algust. Sellisel juhul jõuab ta õppevahendid lauale otsida ning ennast koolielule häälestada (nn tähtsamad uudised sõpradele ära rääkida, mis muidu tunni ajal vägisi suust välja tahavad tulla). Ka garderoobist klassi minek võtab mõnel lapsel nats aega, näiteks kohtutakse koridoris kellegagi ja II klassi lapsel ajataju kaob. Hilinemine toob aga kaasa selle, et häiritud on nii lapse enda (ta jääb ilma päeva alustamisest, tunni sissejuhatusest jne), õpetaja ning ka ülejäänud laste töö (kõik vaatavad klassi siseneja poole, mõni hõikab, et sa hilinesid jne). Meile kellelegi ei meeldi,kui hilinemine puudutab meid endid, ärgem õpetagem siis lastele seda viga külge.

pojal oli paar korda märkus selle kohta, et ei käi söögivaheajal söömas. Teise märkuse järel kirjutasin omalt poolt väikese heatahtliku kommentaari. A see ajas nii õpetaja kui ka direktori tagajalgadele. Vihane (tegelikult ärahirmutatud) direktor helistas mulle ja reageeris kõvasti. Mina omakorda helistasin õpetajale, kes on imearmas inimene. Suhtlesime ja klaarisime ära. Kiiks ongi selles, et laps sööb kodus. Igatahes suhtle õpetajaga, jääb palju jama ära!

Laps sööb kodus? Kas terve pika päeva on siis söömata?
Aga ega lapsed pole enda arvates kunagi süüdi.

minul vahel tundub, et õpetaja tunnis muud ei tee kui märkusi kirjutabki, see selgus vesteldes tütrega, kellel õnneks märkusi pole.

Mu lapsel pole eraldi garderoobi, riided on klassis. Seega ei saa see olla argument. Ja kooli jõudsime üle 10 minuti enne tunni algust. Lihtsalt arvestades treppidest kõndimist ja jalanõude vahetamist, peaks 5 minutit aega üle jääma.

kirjutate väga täpselt - PEAKS. Aga kas jääb. Minge kord vaikselt järele ja vaadake.

ega see märkuste kirjutamine oleneb ka õpetajast.kui poiss oli algkoolis,siis kirjutas õpetaja peaaegu iga päev märkuse,et peksab kaasõpilasi,segab tundi ja kiusab teisi.läksin kooli,sest arvasin et mu poeg on täielik kriminaal.õpetaja aga ütles mulle,et no natuke on rahutu,et pole asi hull.ise aga jätkas samas vaimus,polnudki vist nädalat kui märkust polnud,mõni nädal isegi iga päev-kui aga poiss läks ära selle õpetaja juurest,siis nüüd on tal kolme aastaga olnud kaks märkust.saa siis aru,miks see õpetaja neid märkusi kirjutas,kui ise mulle suurt midagi ei öelnud.teiste laste ja lastevanematega ka rääkisin,polnud kellegil midagi paha poisi kohta öelda,valisid veel klassiõhtul popimaks poisiks.

mul ka sama probllem,et märkusi lausa mitu tükki nädalas,peaaegu iga päev ja vahel ka sellised,millega õpetaja poleks pidanud end vaevamagi. S.. jookseb vahetunni ajal (kas peaks siis tunni ajal jooksma) S.. viskas tooliga (teine laps võttis ta morsiklaasi ära ja kui tagasi hakkas võtma,sai õpetajalt tutistada,mille peale vihastas,lükkas tooli,tõsi jah, hooga laua alla ja läks ära sööklast.S.. paugutas uksega.S.. tegeleb kõrvaliste asjadega.Võtan juba asja rahulikult.

Head lapsevanemad!
Milliseid märkusi siis TOHIB kirjutada, et teid mitte naerma ajada?
Märkus on ikka informatsiooniks, et miski on õpilasega valesti ja tema teguviis (hilinemine, tunnis söömine vms.) häirib nii kaasõpilaste kui õpetaja tööd.

Kulla emad,
minu arust reageerivad siin mõned kõvasti üle: ma küsisin teie kogemusi ja kohe hakkasin vastu saama "peaaegu-et-pätt-kaabakas-kasvatamatu-laps-ja-vanem". Jah, mina olen lapsevanem ja usun, et ka õpetajad on ainult inimesed. Emana on mul kohustus oma last ebaõigluse eest kaitsta. Eelkõige aga õpetada last ennast ebaõigluse eest ise kaitsma. Ma ei saa oma lapsega koolis kaasas käia ja kõiki võimalikke ettetulevaid situatsioone ette ära rääkida. Ma ei pea ka õigeks tema järel luurata ja tema probleeme lahendamas käia. Minu arvamus on, et õpetajad lähevad tihti kergema vastupanu teed, kirjutades päevikusse märkuse selle asemel, et lapsega suhelda ja talle selgitada. Mina teen oma tööd küll, aga kas õpetajad ka? Õpetaja asi ei ole ainult koolitükki selgitada, vaid lapsele anda ka eeskuju suhtlemises tekkivatest sotsiaalsetest situatsioonidest. Õpetajad tihti ei vaevu seda tegema ja/või ei oska ka. Mina soovitasin oma lapsel õpetajaga sellest olukorrast rääkida juhul, kui ta ei ole nõus sellega, et õpetaja kirjutab talle märkuse klassikaaslase koolikoti õigesse kohta panemise eest, et teised selle otsa ei komistaks. Laps aga pelgab. Ma põhimõtteliselt ei taha tema eest õpetajaga rääkima minna, sest leian, et inimesed (ja laps on inimene oma sotsiaalses ruumis) peaksid oma probleeme eelkõige ise suutma lahendada. Kui ei suuda, siis tuleb sõltumatut arvamust küsida. Arvasin, et küsisin siit sõltumatut arvamust, vastu sain aga tavalist delfi-lahmimist.

To: õps
Märkuse kriteeriumid:
1) õiglane tähelepanek negatiivse asjaolu kohta
2) piisavalt informatiivne
3) laps peab aru saama, mida ta valesti tegi.

Märkusel peaks olema kasvatav iseloom, aga kui seda valimatult igal juhul kirjutatakse, siis see mõju devalveerub.

Näiteks: ma ei näe absoluutselt mitte mingisugust mõtet kirjutada märkust stiilis: L jättis sööklas toidunõud viimata!

Laps käib söömas ca 150 päeva aastas ja unustab tundi kiirustades ühe korra nõud viimata... kellele see märkus mõeldud on? Mulle, et ma olen kasvatanud kasvatamatu lapse, kes tundi hiljaks-jäämise hirmus unustab 1 korra 2 aasta jooksul enda nõud ära viia? See on sisutu märkus. Isegi liikluspolitsei kasutab leebematel kordades trahvi asemel hoiatust ning see on palju rohkem preventatiivse iseloomuga.

lugesin seda manni juttu,käis ju koolis ema.miks siis ei öeldud midagi.äkki mõnel õpsil harjumus kirjutada lihtsalt.

äkki on mõnel lapsel harjumus teisiti käituda kui seda koolikord ja heakorrareeglid ette näevad?isegi kui ta on kodus sellise inglinäoga...äkki on nii hoopis?

Äkki on mõni lihtsalt maniakaalne kahtlustaja?
Küsimus ei ole hoopiski selles. Ma tean, missugune minu laps on: oskab olla ulakas, aga oskab uskumatult tubli olla; ühelt poolt tahab olla juba täitsa suur, teiselt poolt on väike hellik, kellele on ikka tuge vaja. Pigem üritab ta koolis olla palju tublim, kui kodus ongi: kodus lastakse mõni asi ikka kergemini läbi. Aga õpetaja lihtsalt ei tunne last (lapsel sel aastal uus klassijuhataja) ning ei ole soovi/aega ka tundma õppida: mõõdab lihtsalt kõigile ühe puuga, aga laps on kurb ja leiab, et vot sellel juhul oli tegemist täiesti ebaõiglusega. Keeruline on seletada, et õpetaja on ka "ainult inimene ja võib juhtuda, et ta eksib".