Minu tütar (7a) ajas pikka aega sama joru. Eks seda närvi tuli kulutada kõvasti.
Mingi hetk leidsin teise lähenemise oma lapsele.. hakkasin nimelt temaga rääkima.. mitte siis, kui vaja nimme jalga panna midagist, vaid varem ja hiljem ja muul ajal ja nagu muuseas.
Nimelt rääkisin ma lapsele, et vot telerist näidatakse, et tädi on arsti juures ja temale tehakse operatsioon, "miks" küsib ta. Sellepärast, et ta ei pannud ennast soojalt riidesse ja külmetas ja nüüd tuleb tal kaua haiglas olla ja see kõik tundus talle koheselt vastik. Muuseas rääkisin, et "vot, sina ka ei taha teinekord sukapükse kanda, aga põrand on külm ja sina roomad...
ehh, mis ma teile siin pikalt kirjutan, saate isegi aru.. Et midagi saavutada, tuleb lapsele tuua elulisi näiteid ja alati selgitada selle tagajärgi.. siis hakkab laps (ehk ka hirmust)enese eest rohkem hoolt kandma.
Süsteem töötab =)
Edu.