minu isa oli ka türann, nii nagu tema ütles, pidi ka olema, söögitgemine ja nöudepesemine oli naiste töö, iial ei liigutanud end sel teemal.see oli mitukümmend aastat tagasi ja sel ajal ajakohane. tänapäeval on mehed teistsugused,ka mina vandusin, et iial ei võta sellist meest nagu mu isa. ei võtnudki.röökimised olid tavalised teemal kõik on must ja mis naised siin elavad, minu päästetee pärast aastaid oli väljakolimine.ja nüüd saame väga hästi läbi, peaasi, et ma ei pea temaga koos elama.ja olen ka emale öelnud, et mina sellise mehega iial ei elaks.
15 aastaselt on raske end kehtestada.sorri, ma ei lugenud kõiki kommentaare, aga kui ta füüsiliselt haiget ei tee, elad sa selle üle. kahjuks pean tunnistama, et siiski on see röökimine minu ellugi jälje jätnud, vahel leian end oma laste peale karjumas, kuid eneseõigustuseks võin öelda, et ei muutu vägivaldseks, palun alati vabandust ja leian vead endas mitte peres.