Kuule, ipi, võin sulle siis natuke endast rääkida. Õppisin autoõpetust keskkoolis 3 aastat. Loa sain kätte aastal 1989 ja selleks hetkeks olin enda arvates üsna professionaalne sõitja, sest sõidutunde oli piiramatu arv, kõik oli mulle tasuta ja kasutasin ära iga võimaluse sõidutunnis käia. Peres ei olnud meil sel ajal mitte mingit sõidukit ning esimene kord peale juhiloa omandamist sain korraks rooli aastal 1993 (4 aastat vahet!). Loomulikult olin ebakindel. Järgmine võimalus oli aastal 1998, jällegi küllalt lühiajaliselt. Vahepeal oli selliseid üksikuid sõitmisi, kus ikka tõsiselt kartsin. Kuni 2004. aasta veebruarini, mil mind seati fakti ette, et nüüd ma pean sõitma. Mees läks välisriiki komandeeringusse ning elame linnast väljas ja kuidagi pidin ise saama tööle ja lapse kooli. Ega siis midagi! Sõitsin, kuigi kartsin. Eelmise aasta suvel ostsime automaatkäigukastiga auto, mis muidu ka mulle sobis. Olen nimelt lühike ja iste peab olema igapidi reguleeritav, et ma omaksin täielikku väljavaadet igasse suunda. Kuna automaatkastiga ikka tunduvalt vähem sebimist, siis sellega sõidan nüüd küll, kasvõi mõned korrad kuus. Ja võin öelda, et hirm hakkab hajuma. Ja ei sõitnud ma ka varasematel kordade maanteel 60-70-ga, pigem ikka vaikselt tunnistan mehele, et 100 oli sees. Linnasõit on see, mis on minu jaoks veidi keeruline, sest võrrelda aastat 2005 ja 1989... Jaa, vahe on sees!