Kirjutage siia siis naljakaid juhtumeid.
Ma olen siis esimene.

Ma sõitsin ükskord bussiga koju ja ühes peatuses tuli üks noormees karkudega peale.Kui buss peatus,siis ta võttis kargud kätte ja pani jooksu teise bussi peale.

Ükspäev käisin kuurist puid toomas. Vihma sadas ja libisesin. Kukkusin selili sopa sisse, puud lendasid üle pea. Kuigi sain haiget, oli esimene mõte, ega keegi ometi mind ei näinud! Kähku korjasin puud kokku ja lipsasin koridori oigama.

Mina ärkasin ükskord hommikul ülesse ja mõtlesin, et huvitav, mis ilm on? Aga ilma polnudki :(

ja mulle ei meeldi kordamine, mis siis, et ta pidavat tarkuse ema olema, vist sellepärast ei meeldigi...

aga palun, loe ja itsita...3-4 tundi karanteeritud!
http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=25&i=9684&t=9684

Aga mina sõitsin bussiga (olid ajad) kodupoole, ja bussis istus veel üks tädi, seinaääres (nendel istmetel, mis pikas rivis on) ja hoidis käes harjavart...järgmises peatuses tuli bussi palju rahvast ja nendega koos üks tüdruk, kes seisit tädi ette ja haaras kinni ´´varrest´´ mida tädi käes hoidis..ja buss oli juba sõitnud natuke maad ..kui tüdruk alles avastas, et see, mis teda bussis seistes püsti hoidis eiolnud mitte see õige toru, millest tuleks bussis olles kinni hoida...
Ja tol hetkel oli see nii naljakas, eriti selle plika nägu, kui ta avastas...mis tema käes on:D

Aga see teema pole ju hajameelsuse kordus. Naljakaid asju elus võib ka dementsuseta juhtuda.
Ma läksin hommikul vara tööle ja astusin Maneežis trammi peale, kui mingi noormees haaras mul varrukast kinni ja küsis, et kuidas eile koju said? Vastasin et samamoodi - trammiga! Aga tema olevat olnud minuga Olümpia hotelli baaris tantsinud ja siis ma olevat oma blondi lakka lihtsalt lehvitanud ja minema tuisanud. Vestlesime Kosmose peatuseni ja läksime naerdes lahku :D

/toimus see intsident 15 aastat tagasi/

Oli ka üks halenaljakas kukkumine. Tulen mina mõõda libedat teed käes ämber liivaga (ära küsi miks). Järsku jalgealune kadunud, kraevahe ja suu paksult liiva täis.

neid on palju.

1. käisin mingis algklassis. aasta võis olla 75-77. astun siis oma kooliteed minna pimedal sügishommikul. minu ees läheb noor naine. ja niheleb koguaeg imelikult ning teeb vahepeal mingeid imelikke liigutusi. algul ma olin temast ikka tükk maad tagapool ja ei pööranud erilist tähelepanu talle. aga selle nihelemise pärast jäi ta vahepeal mitu korda seisma ja ma jõudsin talle järele.

tuli siis üks ristmik. ilusasti valgustatud. fooriga. punane tuli tuli just ette. naine jäi seisma, vaatas korraks ümberringi, käed olid nigu puusas, vähemalt mulle tundus. märkas küll mind, aga rohkem kedagi polnud. ja siis lasi käed lahti ja hakkas mantli all midagi sahmerdama. jäin uudistavalt vaatama, et mis värk? ja siis langes tema mantli alt õrnalt hõljudes tänavale must kombinee. ilus selline. naine astus tipsti tipsti kombineest välja, naeratas mulle veidralt ja toppis kombinee mantlitaskusse. et oli juba pikemat aega roheline tuli aga mina seisin ja vahtisin noore naise toiminguid, siis sinna ma järgmist rohelist ootama jäingi. operatiivselt kombineetustunud naine oli aga eelmise rohelisaga siiski üle jõudnud minna ja nii ta haihtus sügishommiku pimedusse.

2. vene kroonus. haiglas. esimene juhtumine.
oli seal üks saaremaa mees, kes esimest elusat venelast nägi just vene kroonus. tema venekeel oli selline õudusunenägu, et isegi meid, mitte venelasi võttis oigama. nii oskas ta voentorgi (sõjaväe kauplus) poes isegi seepi ostes, kõik hulluks ajada. seda vaatamata sellele, et meie head inimesed, kirjutasime talle lausa paberi peale, et seep on мыло [mõõla], küsis tema ikka möölat ja viis vaese poemüüja hullumiseni, kuna tal polnud laos mitte ühte ainsamatki möölat.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

saaremaa mees hakkas ühel hial päeval ringi tuiama üha virilama näoga, seal haiglas. mida päev edasi seda virilamaks nägu läks. pinnisime mis me pinnisime, aga tema ei rääkinud alguses midagi.
noh käis siis jälle järjekordselt vanema õe (meditsiiniõe!) juures penitsilliini süsti tagumikku saamas ja tablette võtmas. tuli tagasi. lebas paar tunnikest. ja siis ei pidanud ta enam vastu, rühmas midagi a`la: "ahh peesse see õde, mina enam ei saa" ja kadus palatist. no me kõik mures, et mis lahti??

tuli siis tagasi. rääkis oma mure ära.
nimelt öelnud õde talle, et tema peab pärast oppi käima kohe "по маленкому" ja "по болшому" ei tohi pingutada. maakeeli siis, et tuleb käia kohe pissil ja kakal käies ei tohi punnitada.

aga tema sai aru, et tohib ainult по маленкому ja по болшому ei tohi üldse. kannatas siis. hoidis kinni.

ja mis teeb asja eriliselt vürtsikaks on see, et iga kord, kui ta õe juures käis, see muidugi küsis, et kas oled käinud nii по маленкому kui ka по болшому ja tema ausa kannatajana muidugi andis mõista, et mis te nüüd - по болшому ma ei käi! ja õde oli muidugi mures, et tuleb soolesulgus ja andis talle iga päev peotäie kõhulahtisteid.

ja saaremaa mees muudkui hoidis kinni, sest по болшому käia ei tohi. ja õde muudkui nuumas teda purgeenide või veel äkilisemate rohtudega. ja doosid muudkui tõusid.

siuke lugu.
ja moraal: tuleb keeli osata :)

3. vene kroonus. haiglas. teine juhtumine.

lebotan hilishommikul palatis oma voodis. sõjaväe hospidalis. tuuakse kõrvalkoikusse üks patsient, kellel öösel lõhkes pimesool ja keda hommikul opereeriti. siuke normaalne vend. ajasime ikka igasugu pada, maast ja ilmast temaga.

kusagil pärast lõunat, tuleb doktor. uurib minu naabrit siit ja sealt. et kuda on narkoosist välja tulnud ja kas nähte ka on. lõpetuseks käsib minul ka jälgida, et poiss ikka niipalju ennast liigutaks, et vetsus käiks. et esimene "põis" ei pidavatki kohe tunda olema, et on ja soovitas tal igaks juhuks parem kohe pissil ära käia. noja eks ta siis õhtupoole mingi aeg ajas ennast suure hädaga jalule. kõver nagu konks. ei saanud selga sirgu ajada. ütles, et haav kisub ja on valus. läks siis jalgu järele vedades peldikusse nagu 100 aastane. ja oli õige kiirelt tagasi, silmad nigu tõllarattad peas.

kuule tule korra kaasa, ütleb minule. on abi vaja. ma siis, et mis on? tema, et tule tule, lähme peldikusse.

noh läheme siis, kaks invaliidi, peldikusse. seal siuksed kitsukesed kabiinid, ilma usteta. ainult vaheseinad. ühes seinas siis pottidega kabiinid, vastasseinas pissuaarid seina peal.

räägib mulle: "täitsa p**sses! rsk! kuule vaata! rsk! mingi jama on rsk! see pole õige asi rsk!" ja veab oma pükse alla.

ma küsin, et mis viga? ei pääse poti juurde niimoodi kõveralt või? et aja ennast natuke rohkem sirgu kui pea enne potti vasta seina jõuab.

tema, et: "ära irvita rsk! ma võiksi ju istudes ka lasta rsk! see pole üldse porobleem rsk! palju hullem asi rsk!"

vedas püksid alla ja küsib: "noh rsk! mida sa näed rsk!? ah?!"
mina ei saa aru, et mida ma pean nägema siis?
tema et: "no krdi kanapime rsk! vaata rsk! tilli pole rsk! krdi tegelased rsk! lõikasid ära või rsk!?!"

noja siis ma vaatasin. noja polnudki! vaatasin veel ja hoolega. mida pole seda pole! no aga lõikusarmi ka polnud. noja nii me siis seal uurisime asja :) tema kookus, püksid maas ja mina kükitasin ees. hea et keegi sisse ei tulnud.

ma ütlesin, et lähen kutsun arsti. tema, et mis see enam aitab rsk! ära lõikasid rsk! ma ikka läksin. aga arst oli kinni ja ma sain medõe hoopis kätte ja siis me läksime medõega meeste pellerisse uuesti asja uurima. õde muidugi küsis, et mis probleem on. aga mina ei osanud delikaatselt vene keeli seletada talle ja ütlesin, et lähme lähme, küll näed.

ja siis seal meeste peldikus selgus, et pole tal midagi ära lõigatud. kuna pimesool lõhkes, ja op tehti tükk aega hiljem, siis kisti tal kõik sooled opi ajal välja ja kõhuõõn pesti seestpoolt puhtaks. ja selle soolte kiskumisega tõmmati ka peensool nii sisse, et poisil oli tõesti ainult väike nahariba püksis alles.

õde käskis kohe pissile hakata. ja pärast seda tähtsat toimingut tuli poisile ka noks ilusasti tagasi :) "lupsti" nagu ta ise ütles :)

sellel lool moraali ei ole.

:D No pahem käsi on ikka parem käsi...

Palju häid lugusid...:)

4. jahimehed.
veetsin lapsepõlve suved mere ääres lahemaal, ühes pisikeses külas, mis asus tollel ajal piiritsoonis. sinna sai vaid erilubadega. ei olnud seal võõraid näha ega autosid sõitmas. ka elektrit seal polnud. vool veeti külla olümpiamängude ajaks, 1980a. sinna maani käidi petrooleumlampide ja laevalaternatega pimedas ringi.

naabertalus elas eakas memm. võibolla 90 ligi. võibolla natuke vähem. üksik tädike aga tragi. pidas kanu, 8 lammast ja kahte lehma. tema igahommikune teekond kella 5 - 6 ajal loomadega karjamaale, läks meie majast mööda. karjamaa asus umbes kilomeeter või kaks eemal metsa sees. lehmadel olid vanad kandilised vaskplekist kellad kaelas ja nende kõlksumist kuulasime pööningul heintes magades igal hommikul. lehmi ta ikka ajas, edasi ja tagasi, aga lambad olid pidevalt karjamaal. rohkem ei teadnud meie, lapsed, naabertädist suurt miskit. vahel käisime vaid temalt mune ostmas.

ühel hommikul siis oli aga maja ümber hommikul vara suurem lärm kui tavaliselt. pugesime lakas heintest välja ja läksime asja uurima. väljas oli naabrimemm, minu isa, onu ja onu sõber kusagilt naaberkülast. saime aru, et öösel olla hunt või hundid ühe lambatalle karjamaal maha murdnud. mehed otsustasid minna asja kaema. eks meie nigu takjad kannul. põnev ju.

karjamaal avanes kurb pildike. üks lambatall oli jooksnud nagu hull ümber suure rändrahnu, nii et mudane rada oli sees. ja sinna samasse oli ta ka maha murtud. aga ära poldud söödud.
teised lambad olid kõik ülihirmunult üheskoos ojakese ääres ja värisesid nigu elektrijänesed.

targad mehed noogutasid elutargalt, et küllap emahunt õpetab kutsikaid murdma. tollel õhtul sõime kõik lambalihasašlõkki ja järgmisel päeval guljašši.

naabritädi tõi nüüd lambad igal õhtul koju ja viis hommikul uuesti karjamaale. umbes kolmandal päeval murdis hunt järgmise lamba ja seda päeva ajal. meie saime muidugi jälle sašlõkki ja maitsvat guljašši aga naabrimemme mure muudkui kasvas. veel kaks päeva hiljem oli murtud lambaid juba veel kaks lisaks.

noh mehed otsustasid, et lähevad pukki hunti passima. onu oli miski tuttav igasugu tegelinskitega ja naaberküla mehel oli ka jahiluba. nii, et algas küla ajaloo suurim hundijaht. naabermemmel kästi lambad ööseks karjamaale jätta ja mehed valmistasid ette ülivinge passimise koha ühe männi otsas.

õhtul võeti muidugist hundijalavett, et jaht ikka tõrgeteta sujuks. ma ei mäleta, kes see esimesel öösel hunti passis, aga tollel ööl ei juhtunud midagi. teine vahetus läks karjamaale hommikul ja kolmas õhtul. siis tuli jälle öine valvekord.
kolmandal ööl murdis hunt veel kaks lammast ja seda ajal, kui jahimees pukis passis. kes seda täpselt teab, kas passis või magas, aga lambaid jäi tädikesele järele 2.

õhtul oli meestel suurem nõupidamine, suitsutatud lambalihasingi ja viru valge kaasabil. meestel keeled sõlmes aga juttu jagus. teemaks teadagi hundijaht. enne vahti minekut pisteti näppki suhu ja mõõdeti tuulesuunda, et kustpoolt hunt inimese lõhna tunda võiks.

ei mäleta ma ka enam seda, kes tol saatuslikul ööl viimast korda hundijahti pidas. ega polegi vast oluline. oluline on hoopis see, et viru valgest tugevalt kosutust saanud jahimees kõmmutas viimasel jahiööl naabrimemme viimased kaks lammast huntide pähe maha.

polnud lambaid, polnud enam ka probleemi.

:D:D:D:D:D
kirjuta veel!

eitea. tüütan siin oma pikkade memuaaridega kõiki surnuks. ja siukseid asju ei saa lühidalt rääkida.

Kas on vahet lammas või öösorr? Räägi ikka.

Kuna see on minu teema,siis minu otsus on jääv.Minu otsus on:......KIRJUTA VEEL!:D

vat aga mul siuke käbe vanaema, et tema on soomekelguga jänese surnuks sõitnud.
aga sisko kirjuta veel. sm. rahvakunstniku oleme nõus kuulama/lugema tundiede kaupa.

5. peretüli
seal samas kõrvaltalus, kus perenaine oma kaheksa lammast ühe kuuga kaotas, suri memm kusagil 80-ndate alguses ära. vahepealset ajalugu ma ei tea aga mingil hetkel tekkis sinna üks üle keskea paarike. mees töötas vist kusagil metskonnas ja naine vist lahemaa rahvuspargis. aga see võib olla polnud ka nii. igatahes jätkati selles talus usinasti loomapidamist.

oli neil igatahes vähemalt üks lehm kindlasti. seda ma mäletan elulõpuni, sest just ümber selle lehma hakkasid toimuma järgmised sündmused.

mehel oli viinaviga külges. nii vähemalt jäi mulle kogu sellest loost mulje. eks see naabrinaine käis meil vahel kurtmas ja ka "maapaos". siis otsis naabrimees lillekimbuga oma mõrsjat jälle küla vahel taga. ei tea kas lilled said otsa või armastus, aga ühel ilusal hommikul oli naabrinaine läinud. kuhu, seda ei teadnud keegi. isegi minu vanatädi mitte. naabrimees käis meilt oma naisukest kümme korda otsimas, sest oli ta ju tihti just meil "illegaali" tegemas käinud, aga seekord ei saanud sellest mingit tolku. naabrinaist lihtsalt polnud.

ja polnud ka järgmisel päeval. ja ülejärgmiselgi mitte. ja siis tuli naabrimees oma suure murega jälle meie juurde abi otsima. olid meil ju targimad mehed koos, seda näitas ilmekalt ka aastaid tagasi peetud hundijaht.

mure oli siis järgmine: lehm, kurask, ei lasknud lüpsmiseks naabrimeest ligi. algul oli lasknud. aga naabrimees polnud kunagi vist lehma lüpsnud ja nii see vaene loom pidi üle elama enneolematuid lüpsmisstiile, võtteid ja nippe. ga lehmal olid udarad piimast punnis ja ju tegi valu ka loomale. suures hädas, järjekordse "lüpsikatse" ajal tõmbas lehm ennast lahti ja põrutas metsa minema. nüüd oli naabrimehe mure suur. esiteks oli vaja lehm kätte saada. ja teiseks oli hädavajalik lehm ka ära lüpsta.

selle tänamatu töö võtsid ette meie pere targad mehed. tädi lubas küll lehma ära lüpsta, kui lehm käes, aga lehma püüdma ta ei läinud. mehed läksid. meie jälle kannul. aga lehma polnud kusagil. onu lubas juba piirikatele helistada, et need helikopteri või muu lennuriistaga ülevaltpoolt asja uuriks. põhiline vaidlus, ma mäletan, käiski selle ümber, et kas piirikad üldse tõstaksid mõne lennumasina lehma pärast maast lahti või mitte.

pika kammimise peale suutsime me päeva teises pooles siiski lehma asukoha lokaliseerida ja ta ühiste jõududega ka ümber piirata. see hüppas ja puskles nagu metsloom, kui talle lähedale taheti minna. suure vaevaga saadi siiski lehm kätte, pandi köis külge ja veeti vastu tahmist metsast välja. siis pandi ta vaiaga maakülge ja operatsiooniga ühines ka minu tädi.

aga lehm ei lasknud ka tädi omale ligidalegi, mille peale tädi teadis ütelda, et lehm on nii traumeeritud, et vajab maharahunemiseks aega. seda aega ootasime me kõik järgmise hommikuni. aga mida ei tulnud, oli lehma rahunemne.

siis otsustasid mehed lehma kavalusega üle trumbata. nimelt toodi naabertalust perenaise kittel, kummikud ja pearätik, ning onu maskeeris ennast "naabrinaiseks". onu nimelt, oma enda jutu järele, tundis lehmalüpsmist nagu oma viit sõrme. üritas siis ämbriga lehmaga sõprust soetada. ja mis ime! lehm küll puuris umbusklikult oma pilguga "perenaist" kuid lasi endale juurde tulla. siis tegi onu andestamatu vea, kui ta millegipärast mehe häälega korraks vanduma hakkas ja ta oligi paljastatud. lehm kukkus karjuma ja läks eest ära. onu ämbriga järgi. nii nad tiirutasid oma pool tundi. kasutusele võeti "naishääled" mida kõik mehed ükshaaval matkida üritasid. kuid sellest polnud kasu. kutsuti jälle tädi appi, et pane need naabrinaise riided selga.
ma ei tea, miks tädi keeldus, aga hilisemast asjade käigust jäi mulle mulje, et ta oli vist naabrinaise telefonitsi kusagilt üles leidnud ja abi oli juba teel.

aga mehed ei saanud ju tunnistada, et nad mingile lehmale alla on jäänud. sõjaplaani tulemusel otsustati lehmal jalad kinni siduda, et see eest ära ei jookseks. eks sa seo, kui lehm ligi ei lase. võeti kasutusele kauboide vanad trikid ja tehti köiest lassomoodi asi. üritati siis sellega lehma püüda aga ei saadud seda õieti visatud ja ka täpsus jättis soovida. siis tuldi targale mõttele see lõks hoopis maha panna ja lehm sinna sisse meelitada. noh aeti siis seda lehma karjaga niikaua ühest kohast teise, kuni vaene loom lõpuks astuski silmusesse. ja naksti tõmmati ta esijalad kinni. lehm pusis vastu, mehed sikutasid teises otsas, kuniks lehm mütaki külili kukkus.

see tsirkus oleks kestnud vast vaese looma surmani, kui naabrinaine metskonna autol koju poleks just sellel hetkel sõidutatud.

lehmalüpsmise elamused olid meil, lastel, niivõrd suured, et ei mäletagi enam, mis edasi sai. igatahes sai lehm lõpuks lüpstud ja naabrinaine hakkas jälle meitel "hüppes" käima, kui naabrimees jälle liiga palju pruukinud oli.

aitab küll. ma väsisin juba päris ära.

:)

atüma sisko, nii hea enne magama minekut lugeda. nüüd lõbusad unenäod garanteeritud. aga sa peaksid oma lapsepõlve lood raamatuks kirjutama. kindlasti sama mõnus lugeda nagu kolm meest paadis koerast rääkimata ja loomaarstist lenduriks....

:D:D:D:D:D Issand, kui hea lühifilmi annaks sellest vändata. Ära end odavalt müü!

tunnistan häbenedes, et kas just najakad juhtumid, aga no muhedad on need küll...
* poleks ma häält teinud, oleks teema raudselt seisnud:P kiusu pärast tuli neid jutte naguniigist praegast.

Mis iganes, aga skisol on väga hea jutustamisoskus. Hakka või unejutte tellima.

Ma telliks ka! Sulas saan maksta alles kevadel.

mind kummitas pikka aega üks unenäomotiiv kus ma erinevates basseinides topless mundris ujumas käin, pisut ebamugav tunne oli aga ma teadsin, et muutust ei tule.
Ükskord läksime sõbrannadega basseini ja vahepeal nagu kombeks sauna, kus teadagi tuleb viimased riideriismed koorida, ma rääkisin saunas daamidele oma unenäo, käisin kiirelt duši all ja istusin basseini veerel oodates teisi, vaatan sõbranna tuleb trussade väel rinnahoidjat polegi, vehin kaugelt kätega, et mine tagasi, sõbranna kohe soengut kohendama, et kas miskit viga, siis märkab oma paljast büsti ja krabab ukse lahti ja sipsti sisse, aga ta oli juba jõudnud mõned sammus astuda, nii, et uks millest ta sisenes oli meeste dušširuum, lendas sealt korgina välja naiste dušširuumi, järgnesin talle naerust lämbused, ta küsis kas keegi nägi, ma vastasin, et mitte ükski hing. Kui uuesti täisvormis ujuma läksime, ei saanud ma ei kõhuli ei selili ujuda naer kiskus põhja poole ja ma polnud ainuke, kogu basseini rahvas oli rõõmus, sõbranna on hea kehaga ja ma lohutasin, et sellist ilu ei saagi ainult endale pidada. Õnneks minu tüütud unenäod lõppesid.

ÜN, klapime? Äkki saame kaks ühe hinnaga.

skiso, need on su skisofreenilised luulud. ma tean küll, kus sa elasid. täitsa norm. naabrid olid sul.

Skisol jookseb pikk tekst muhedamalt :)

Nagunii ju klapime, aga saaks selle Skiso ka kampa...

Sõidame siis oma vana autorisuga suht tihedas liiklusvoos... Ootamatult küsib 4 aastane poja, et kuidas meie auto seal sõidab?! Algul ei saanud asjale pihta ja siis nägime kõrval reas autojagu eespool täpselt sama marki, värvi ja aastakäiku sõiduvahendit. Tõsiküll, number oli teine :D Poiss hakkas kukalt sügama küsimuse peale, et millega siis meie praegu sõidame...