5. peretüli
seal samas kõrvaltalus, kus perenaine oma kaheksa lammast ühe kuuga kaotas, suri memm kusagil 80-ndate alguses ära. vahepealset ajalugu ma ei tea aga mingil hetkel tekkis sinna üks üle keskea paarike. mees töötas vist kusagil metskonnas ja naine vist lahemaa rahvuspargis. aga see võib olla polnud ka nii. igatahes jätkati selles talus usinasti loomapidamist.
oli neil igatahes vähemalt üks lehm kindlasti. seda ma mäletan elulõpuni, sest just ümber selle lehma hakkasid toimuma järgmised sündmused.
mehel oli viinaviga külges. nii vähemalt jäi mulle kogu sellest loost mulje. eks see naabrinaine käis meil vahel kurtmas ja ka "maapaos". siis otsis naabrimees lillekimbuga oma mõrsjat jälle küla vahel taga. ei tea kas lilled said otsa või armastus, aga ühel ilusal hommikul oli naabrinaine läinud. kuhu, seda ei teadnud keegi. isegi minu vanatädi mitte. naabrimees käis meilt oma naisukest kümme korda otsimas, sest oli ta ju tihti just meil "illegaali" tegemas käinud, aga seekord ei saanud sellest mingit tolku. naabrinaist lihtsalt polnud.
ja polnud ka järgmisel päeval. ja ülejärgmiselgi mitte. ja siis tuli naabrimees oma suure murega jälle meie juurde abi otsima. olid meil ju targimad mehed koos, seda näitas ilmekalt ka aastaid tagasi peetud hundijaht.
mure oli siis järgmine: lehm, kurask, ei lasknud lüpsmiseks naabrimeest ligi. algul oli lasknud. aga naabrimees polnud kunagi vist lehma lüpsnud ja nii see vaene loom pidi üle elama enneolematuid lüpsmisstiile, võtteid ja nippe. ga lehmal olid udarad piimast punnis ja ju tegi valu ka loomale. suures hädas, järjekordse "lüpsikatse" ajal tõmbas lehm ennast lahti ja põrutas metsa minema. nüüd oli naabrimehe mure suur. esiteks oli vaja lehm kätte saada. ja teiseks oli hädavajalik lehm ka ära lüpsta.
selle tänamatu töö võtsid ette meie pere targad mehed. tädi lubas küll lehma ära lüpsta, kui lehm käes, aga lehma püüdma ta ei läinud. mehed läksid. meie jälle kannul. aga lehma polnud kusagil. onu lubas juba piirikatele helistada, et need helikopteri või muu lennuriistaga ülevaltpoolt asja uuriks. põhiline vaidlus, ma mäletan, käiski selle ümber, et kas piirikad üldse tõstaksid mõne lennumasina lehma pärast maast lahti või mitte.
pika kammimise peale suutsime me päeva teises pooles siiski lehma asukoha lokaliseerida ja ta ühiste jõududega ka ümber piirata. see hüppas ja puskles nagu metsloom, kui talle lähedale taheti minna. suure vaevaga saadi siiski lehm kätte, pandi köis külge ja veeti vastu tahmist metsast välja. siis pandi ta vaiaga maakülge ja operatsiooniga ühines ka minu tädi.
aga lehm ei lasknud ka tädi omale ligidalegi, mille peale tädi teadis ütelda, et lehm on nii traumeeritud, et vajab maharahunemiseks aega. seda aega ootasime me kõik järgmise hommikuni. aga mida ei tulnud, oli lehma rahunemne.
siis otsustasid mehed lehma kavalusega üle trumbata. nimelt toodi naabertalust perenaise kittel, kummikud ja pearätik, ning onu maskeeris ennast "naabrinaiseks". onu nimelt, oma enda jutu järele, tundis lehmalüpsmist nagu oma viit sõrme. üritas siis ämbriga lehmaga sõprust soetada. ja mis ime! lehm küll puuris umbusklikult oma pilguga "perenaist" kuid lasi endale juurde tulla. siis tegi onu andestamatu vea, kui ta millegipärast mehe häälega korraks vanduma hakkas ja ta oligi paljastatud. lehm kukkus karjuma ja läks eest ära. onu ämbriga järgi. nii nad tiirutasid oma pool tundi. kasutusele võeti "naishääled" mida kõik mehed ükshaaval matkida üritasid. kuid sellest polnud kasu. kutsuti jälle tädi appi, et pane need naabrinaise riided selga.
ma ei tea, miks tädi keeldus, aga hilisemast asjade käigust jäi mulle mulje, et ta oli vist naabrinaise telefonitsi kusagilt üles leidnud ja abi oli juba teel.
aga mehed ei saanud ju tunnistada, et nad mingile lehmale alla on jäänud. sõjaplaani tulemusel otsustati lehmal jalad kinni siduda, et see eest ära ei jookseks. eks sa seo, kui lehm ligi ei lase. võeti kasutusele kauboide vanad trikid ja tehti köiest lassomoodi asi. üritati siis sellega lehma püüda aga ei saadud seda õieti visatud ja ka täpsus jättis soovida. siis tuldi targale mõttele see lõks hoopis maha panna ja lehm sinna sisse meelitada. noh aeti siis seda lehma karjaga niikaua ühest kohast teise, kuni vaene loom lõpuks astuski silmusesse. ja naksti tõmmati ta esijalad kinni. lehm pusis vastu, mehed sikutasid teises otsas, kuniks lehm mütaki külili kukkus.
see tsirkus oleks kestnud vast vaese looma surmani, kui naabrinaine metskonna autol koju poleks just sellel hetkel sõidutatud.
lehmalüpsmise elamused olid meil, lastel, niivõrd suured, et ei mäletagi enam, mis edasi sai. igatahes sai lehm lõpuks lüpstud ja naabrinaine hakkas jälle meitel "hüppes" käima, kui naabrimees jälle liiga palju pruukinud oli.
aitab küll. ma väsisin juba päris ära.
:)