Kalevile:
Tead eelmisel 2-l korral kui maha üritasin jätta, siis täpselt nii ma päevast päeva elasingi, et ma mõtlesin koguaeg, et ma ei saa enam suitsetada - aga tahtmine oli koguaeg. Noh kasvõi mingi osa juurde päevast kuulus suits - hommikukohvi kõrvale, tööl puhkepauside ajal, koju tulles. Ja kuna suitsetamine oli nii suur osa mu päevarutiinist, siis ma tundsin lisaks suitsule ka sellest rutiinist puudust...
Praegu aga on ni, et esimesed 3 päeva olid kõige raskemad kui seda üldse raskeks saab nimetada - selles suhtes et siis tuli mul 2-3 korda päevas pähe mõte suitsetamisest. See, et ma ei suitseta - sellele ma tegelikult ei mõtle eriti. Jah, ma panen kirja uitmõtted mis mul aeg ajalt tekivad oma blogisse ja siis ma arutlen selle mittesuitsetamise üle. Ja kõige rohkem mõtlen ma sellistes olukordades, kus ma varem kippusin ahelsuitsetama - siis käib korraks läbi peast, et mis siis kui ma nn seltskonna mõttes äkki nõrgaks muutun... aga tunne on mul kapitaalselt teine kui eelmistel kordadel. Sellist hirmsat isutamist ei toimu... täna näiteks võin käsi südamel öelda, et ei ole ma kordagi mõelnud sellele et ma ei suitseta. Enne selle postituse kirjutamist siis. Ma ei tea kas sa said oma vastuse siit, aga kui sa tahtsid küsida, et kas ma piinlen päevad läbi mittesuitsetamisele mõeldes, või on mul ka hetki kus ma ei mõtle mittesuitsetamisele üldse - siis vastus on see, et 99% päevast ei tule mul oma suitsetaja/mittesuitsetaja staatus üldse meeldegi. Mingid kahtlusehetked on, aga üldiselt on mu enesetunne nagu ma ei oleks elades suitsetanudki, ehk siis ma sisuliselt ei tunne sellest üldse enam puudust... miks eelmine kord oli teisiti ma ei tea, võin ainult aimata...