Olen 30-dates noormees.
Proovisin oma esimese suitsu koolis 9 aastaselt ja jäin kohe ka direktorile vahele. Aasta hiljem kimusime poistega lastelaagris veel suitsu, kuid eriliseks suitsetajaks tookord ennast ei pidanud. Teismeeas, kuskil 15-selt hakkasin rohkem tõmbama, nii umbes pool-pakk päevas. 18-selt tuli sõjaväkke minna, siis jätsin maha. Ja maha suutsin jätta, ligi aasta, siis hakkasin jälle tõmbama.
Tõmbasin veel umbes 3-3,5a, kuniks rindu lõi tugev valu ja mattis hinge, ühel hommikul. Päeva pealt viskasin pooliku suitsupaki sahtlisse ja mõtlesin igaveseks sellele pahele lõpu teha.
Käisin arsti juures kontrollis, et millest selline valu tuli. Tehti kõik analüüsid ja röntgen, kuid kõik oli korras. Arvati, et sain kroonilise põletiku külmetusest, sest eelmine õhtu olin t-särgi väel higistades tööd teinud.
Suutsin suitsetamise maha jätta päeva pealt siis 10 aastaks või mõned kuud vähem. Totaalne jobu olin, et ühe inimese ärarääkimise ja enda nõrkushetkel, võtsin talt vastu suitsu ja panin ette.
Küll aga koheselt uuesti igapäevaselt suitsetama ei hakanud, kuna ikkagi 10a. puha olla andis ajule signaali, et midagi on valesti. Aga Inimesed kellega lävisin tookord olid kõik suitsetajad ja endal oli suht keeruline mitte tõmmata, kui tuju oli hea ja samas vägijooki ka pruugitud.
Kahjuks sellist eluviisi sai ligi 5a. elatud, kus suits ja väike alkohol olid mõõdukuse piiril(1pakk 3-5päeva jooksul), aga endale tagus koguaeg kuklasse teadmine, et ma ju ei suitseta juba 10 aastat, et miks ma seda teen.
Tean kui hea tunne endal oli, kui ei suitsetanud üldse ja tahtsin tagasi seda tunnet.
Õnneks ei saanud must uuesti sellist suitsetajat, kes igapäev pool-pakk tõmbas, vaid tagasihoidlikult sai pakiga kuni 5 päeva ja mõni nädal ei tõmmanud üldse.
Kuna mul enam selliseid sõpru ja tuttavaid ei tiirle ümber, kes suitsu teeks ja pakuks, siis mõtlesin jõu kokku võtta ja see vähekenegi tõmbamine lõplikult maha jätta, sest nii on kergem. Hetkel pole ligi 2 nädalat ühtegi tõmmanud ja kiusatust kah pole, tuju on hea ja vastikut suitsuhaisu pole enam kusagil riiete, ega naha küljes.
Täna aga elu pani mind proovile, kui leidsin maast 2 tervet suitsu, sellised mida isegi tõmbasin. Võtsin nad üles ja pigistasin peovahel katki ja viskasin lähimasse prügikasti.
Põhjuseid miks uuesti keegi peale pikaaegset mahajätmist tõmbama on hakanud on erinevad. Ma ei oleks kunagi uskunud, et üks teine inimene, kes ise igapäevane korsten, suudab mind mõjutada seda tegema ja kasutades selleks mu nõrkuse hetke ära.
Seekord tahan vaimselt tugevam olla ja öelda kindlalt ei, ega lasta mõjutada peo meeleolust, inimestest ja kihust teha midagi mõttetut, mida hiljem jälle kahetsen.
Kusjuures nii imelik kui ka see ei tundu, kuid suitsetamisele mõtlemine või pigem juba tõmbamine tol kordadel, tekitas minus kihu seksi järele, ehk ühesõnaga, kui seksi tahtsin, siis tahtsin reeglina ka suitsu tõmmata, kui suitsu tõmbasin, siis tuli seksinälg...imelik.
Seksiga asjad hetkel korras ja suitsunälga enam pole ja loodan et nii jääbki.