Ärevus oli suur, kas tõesti aitab. Panin aja kinni ja läksimegi, sõrants tuli kaasa, moraalseks toeks. Kohapeal pool tundi enne vastuvõtu algust tegime siis närviliselt viimased suitsud ja läksime ooteruumi. Ukse peal tuli vastu kümmekond lõbusas tujus noormest ja nagu pärast selgus, tulid nad kõik koos dr Veskimägi juurest. Siis oligi meie kord. Vastu võttis meid suur, habetunud ja T-särgis mees. Üllatus oli suur, ootasime pigem valges kitlis arstionu. Siis see juhtuski. Üks minut selgitust, üks minut nõelad, üks minut raha vastuvõtmine. Küsisime, et äkki saab sõbrants ka nõelad kõrva ja oh imet oleks võinud ka neli sõbrannat olla, kõik oleks saanud. Asi toimus nagu konveierilindil. Siis küsisime mõned küsimused, et ikka asjale kindlust saada, et kas see raha läks ikka asja eest. Arst oli väga lahke ja hea huumoriga, väljusime optimistlikult ja läksime üle tee Mc Donalsisse. Istusime ja sõime ja ootasime muutusi. Minul tekkitas suitushais järgmised 3 päeva kerge peapöörituse. Sõbrannal ei midagi, suitsuhais ei tekitanud mingeid emotsoone.
Siis saime sõbrantsiga kokku kolm õhtut järjest ja muljetasime. Otsisime suitsetajaid, et näha mis juhtub. Lisaks tarbisime kerget alkoholi, et näha kas murdume. Nüüd on siis kaheksas päev ja meil ei ole veel suitsetanud.
Vanast harjumusest mõte käib, et peale kohvi tehakse suitsu, või peale sööki istuks õue ja suitsetaks. Nüüd siis joome kohvi ja ei suitseta, sööme ja ei suitseta. Teised suitsetavad aga meie ei sutseta ja isegi ei häiri. Tahtmist ei ole - siiamaani veel.
Käisin väljas ja kõrval lauas istus üks ahelsuitsetaja ja vot see hakkas küll närvidele, tekkis õhupuudus ja nii tahtsin võtta tulekustutit. Suutsin siiski jääda viisakaks, lähenesin naerul näoga nende lauale ja palusin viisakalt ja taktitundeliselt suitsujoad mujale suunata. Ma muidugi ka põhjendasin ja seletasin mille peale nad naeratasid mõistvalt ning tõstsid oma laua 1,5 m meie lauast kaugemale.
Kõik tuttavad hoiavad meile pöialt, sooviga, et me ei murduks.
Kaheksandal päeval välutas minu organism esimese nõela - ja see oli küll löök allapoole vööd - surusin seda meeleheitlikult tagasi. Kuid ütlen, et sellel pole mõtet- ta tuleb ikka välja.
Nõelad minul valu ei tekitanud, ei pannes ega ka pärast. Tundsin küll, kui neid katsusin, aga muidu elamist ega magamist ei seganud. Sõbrannal vastupidi ühe nõela panek oli valus ja see on siiani valulik ja hell. Selle külje peal ei maga ja ei taha kõrva puudutada. Näiteks särki ülepea tõmmata ei saa, peab seda kõrvast eemal hoidma.
Lõpetuseks ütlen, proovige kindlasti!
Mina olin selleks ettevalmistunud ja aitas - usk on ka muidugi.
Sõbranna "lükkasin tanki" ja ja tema ka elus ja ei suitseta - usk puudub siiani (äraootaval seisukohal, et kas tõesti on see võimalik). Mäletan kui ta ütles,et mina küll tahan suitsu teha aga iseu ei ole, seega ei näe mõtet.
Statistilised andmed: 2 euri pakk (salasigaretid) ja pakk päevas
kokkuhoid nädalas 14 euri
kokkuhoid kuus 64 euri
kokkuhoid aastas 768 euri
kokku 5 aastat 3840 euri
suitsetasin 27 aasta, seega olen tuulde puhunud 20736 euri (324 447 krooni)
Kindlasti tuleb vastuväiteid, et siis old suitsud odavamad, aga siis olid palganumbrid ka teised.
Nüüd panen iga nädal 14 euri põrsasse - jube hea motivaator (ilus hõbedane põrsas) - jõulude ajal ostan endale midagi ....