olin juba kedagi unustuste hõlma lasnud uinuda, kui ootamatult kohtusime. Uskumatu, läksin täiesti paanikasse, nii palju mõtteid ja mälestusi käis mõne minuti jooksul peast läbi, samas oli see tunne nii erutav ja meeldiv. Ta oli mulle väga kallis aga...
Ma ei saa öelda, et ta enam ei ole minu südames, on ikka ja seda raskem on nüüd peale kohtumist endaga taas hakkama saada. Liiga sageli lähevad mõtted taas temale, nii palju mälestusi paljude aastate varamust, see teeb mind rahutuks ning ma olen täiesti abitu, kuidas sellest taas toibuda. Minu salajane soov oli teda taas veelkord näha, nagu öeldakse siirad soovid täituvad, nüüd aga mõtlen, oli mul vaja seda soovida.
Tahan hingerahu tagasi, eks ma pean taas endaga tööd tegema, kuniks taas ta unustan.