Mul ükskõik, talle ju meeldib minus halba näha, kuid konkreetselt seda välja ütelda ei julge! Jah, saakski hoogu väikesest hindest, oleks olnud midagi, millest kinni haarata! Ega mul teistega võrrelda ja oma otsus ise teha peale pikka ootamist ei tundu ju niiii VALE?
Kui ei tundu, siis pole mõtet ka tagantjärgi õigustada,
kellele? Minule? Ära aja naerma..
..sest kahtlus tekkis, keegi ei tormaks nimodi kõrri peale tema kahjuks! Võiks inimene kordki saada aru lausest, et kõik süü on minu, pole vaja üle süüdistada.. nõme ju.. ja siis oh üllatust, miks iff end halvasti tunneb, miks negatiivne.. ma ei mõtle koguaeg sellepärast, ega muid probleeme ka elus aga siiski see olukord masendas üsna palju ja ta kuidagi kohe oskas.. "kus sul valus on, võta tabletti" umbes nii, kurat.. lihtsalt ütle, et ära tüüta oma lollaka südamega.. oleksin võinud tunded enda teada jätta ja lihtsalt minema joosta.. oleksin saanud vähem haiget, ah need küsimused, need kaovad tunnete jahtumisega nikuinii ja ta poleks pidanud aega raiskama ja oma närve, kogu see viha oleks olnud olematta, ka minupoolne tüütamine siis, sest muud moodi ma ei oska seda sõnastada!
Jätan meelde, et ei avalda tundeid nii kergesti ja ei ürita enam kunagi sõprust päästa, vaid lõikan tuimalt läbi.. kui tunded tulevad sõprusesse on see kõik hukule määratud..