Saatmata kirjad
Tõde või tegu
| eelmisele 06. august 2017, kl 21.37 |
| eelmisele 07. august 2017, kl 13.26 |
| porgandipoiss 03. september 2017, kl 10.38 |
No küll võttis aega see enese kokku korjamine.
Inimesed on eriti suvel väga suures liikumises ja jätavad n-ö oma halvema osa kuhu juhtub. Õnneks oli tegu kultuurse suppi tarbiva perekonnaga, kuigi see frikadelli õngitsemine kiiduväärt tegu just ei olnud, kuid selle võin rahus patustaja nooruse ja kogenematuse arvele kirjutada. Ühesõnaga kasutati ikka korralikult vesikäimlaid erinevais paigus ja ei jätetud jääkprodukte igale poole vedelema. Ainult perekoer Ronk-Rong, selline musta värvi naljakas taks, kes oli ka osa saanud pere supinaudingust, hommikusel reidil poetas oma pabulad kuidagi märkamatult teeserva. Või pisike Piret ei tahtnud seda märgata, sest kodus imestati tolle tubli maamärkija kõhukinnisuse üle. Perepeal tõusid kulmud lausa juustepiirini, kui sellest kuulis.
Veepuhastusjaamas tuli kaua valvata kogumisbasseini suubuvate linna erinevtest kohtadest tulevate torude otste juures. Kogusin ennast pala palalt, lusikatäis lusikatäielt kokku ja sukeldusin peavoolukanalisse. Retk oli pikk ja kui ma lõpuks jääl päikest nägin, olin keset tohutut veekogu. Ühes suunas oli aimdus kaugelasetsevast kaldast. Hakkasin kohe hoogsalt sinna poole kroolima.
Kuulsin korraga peakohal hõiskamisi. Keerasin ennast vees selili ja nägin endast mööda ujuvat suurt Tallink'i reisilaeva. Minupoolsele pardale oli kogunenud hulgaliselt reisijaid imetlema minu cool'i minekut. Mehed lehvitasid nokkmütsidega ja naersid vaimustunult. Olin ju ma seal veepuhastusjaamas tublisti kaalus ja kogus juurde võtnud. Oli, mida võrrelda. Fotoaparaadid klõpsusid. Naised vehkisid enamasti kaelarättide ja pitsservaliste ninarättidega. Mõni julgem saatis ka õhusuudluse.
Ega vist iga päev juhtu, et kroolivat porgandipoissi reisul näha saab. "Juba selle pärast tasus reisida," kuulsin üht neidu ütlevat.
Inimesed on eriti suvel väga suures liikumises ja jätavad n-ö oma halvema osa kuhu juhtub. Õnneks oli tegu kultuurse suppi tarbiva perekonnaga, kuigi see frikadelli õngitsemine kiiduväärt tegu just ei olnud, kuid selle võin rahus patustaja nooruse ja kogenematuse arvele kirjutada. Ühesõnaga kasutati ikka korralikult vesikäimlaid erinevais paigus ja ei jätetud jääkprodukte igale poole vedelema. Ainult perekoer Ronk-Rong, selline musta värvi naljakas taks, kes oli ka osa saanud pere supinaudingust, hommikusel reidil poetas oma pabulad kuidagi märkamatult teeserva. Või pisike Piret ei tahtnud seda märgata, sest kodus imestati tolle tubli maamärkija kõhukinnisuse üle. Perepeal tõusid kulmud lausa juustepiirini, kui sellest kuulis.
Veepuhastusjaamas tuli kaua valvata kogumisbasseini suubuvate linna erinevtest kohtadest tulevate torude otste juures. Kogusin ennast pala palalt, lusikatäis lusikatäielt kokku ja sukeldusin peavoolukanalisse. Retk oli pikk ja kui ma lõpuks jääl päikest nägin, olin keset tohutut veekogu. Ühes suunas oli aimdus kaugelasetsevast kaldast. Hakkasin kohe hoogsalt sinna poole kroolima.
Kuulsin korraga peakohal hõiskamisi. Keerasin ennast vees selili ja nägin endast mööda ujuvat suurt Tallink'i reisilaeva. Minupoolsele pardale oli kogunenud hulgaliselt reisijaid imetlema minu cool'i minekut. Mehed lehvitasid nokkmütsidega ja naersid vaimustunult. Olin ju ma seal veepuhastusjaamas tublisti kaalus ja kogus juurde võtnud. Oli, mida võrrelda. Fotoaparaadid klõpsusid. Naised vehkisid enamasti kaelarättide ja pitsservaliste ninarättidega. Mõni julgem saatis ka õhusuudluse.
Ega vist iga päev juhtu, et kroolivat porgandipoissi reisul näha saab. "Juba selle pärast tasus reisida," kuulsin üht neidu ütlevat.
| päris 03. september 2017, kl 20.13 |
Lisa postitus