Me kõik otsime siin ilmas midagi. Kui tunneme sisimas tühja kohta, siis püüame seda täita. Kes täidab augu tööga, kes telekast seepe vaadates, kes shopates, kes süües või meelemürke tarbides. Sageli usume, et meie tühimiku suudab täita teine inimene.
Ka mina arvasin seda ja tulin Delfisse kuulutusi lugema - ehk keegi soovib tutvuda. Leidsin kuulutuse, kus ei otsitud elu armastust, vaid lihtsalt lähedust. Jutt klappis, kuigi rääkinud me ei olegi - oleme kirjutanud terve aasta. Ja nüüd on hetk, kus tahaks suu puhtaks rääkida. Aga näost-näkku, et rääkida saaks ka silmad; kuid enam sa ei vasta.
Nii ei jäägi mul üle muud, kui jätta oma mõtted Delfisse. Siia, kust ma su leidsin. Selle aastaga on muutunud nii mõndagi. Olen jõudnud arusaamisele, et mulle ei sobi armukese roll. Ma ei taha salatseda ega varjata, ühel hetkel tuleb see niikuinii päevavalgele ja kedagi ei huvita, et sina tutvumiskuulutuse üles riputasid. Süüdi on ikka naine. Mulle ei istu ka teadmatus, milles mind hoiad. Aktiveerud aeg-ajalt ja siis jälle kaod... Sellepärast soovingi, et võiksime rääkida, ausalt rääkida, sest ka sinu olukord on aastaga ilmselt muutunud.
Aga las siis kõik jääb. Nii nagu on. Ma ei kirjuta enam sulle ja sina ära kirjuta mulle. Sobib ju hästi 13 reedesse, täiskuuöösse...