Uskumatu millised postitused- habi vanemate parast?! Laps voib alati habi tunda- kelle ema liiga vaene, liiga paks, jama tookoht, nome soeng, prillid, lahja auto jne.
Oma kooliajast ei maleta mitte uhtegi juhtumit kus last oleks vanemate parast kiusatud.
Mul on jallegi paar klassiode 20-aastastena surnud. Lapsed on koigil maha jaanud. Vaararenguga on mul ka paar tuttavat ja molema emad said nad noorelt.
Ise olen 40 ja kavatsen veel sunnitada. Luba ei kusi ja teemat ei aruta.

kui sul oma elu puudub.

miks need vanamutid- emmed. siin nii leili on läinud?
kuidagi riivab see vanalt emmeks saamine ikka rängalt?

Olen 35 ja planeerime esimest last. Alati teeb nalja kui 20+ nimetab 30+ vanamuttideks või lihtsalt vanadeks naisteks. Näen täpselt, tegelikult isegi parem, välja nagu 20+. Vahe on selles, et mõistust ning raha tunduvalt rohkem! Ja kallid 20+, vasti saate ka teie 30+!!!!!!!!!! See juhtub kiiremini kui arvata oskate.

minu arust undavad siin just need, kelle arvates on 35 aastasel paras juba surmale mõelda, 40+ käib üldse tugiraami najal.
just nende väited on lapsikud ja solvavad.

Mina ei mõista: kui suurim õnn on saada noorelt lapsi, omada noori vanemaid ja olla 45-aastaselt vanaema, kuidas selles õnnes siis nii kibestunud ja kadedad mõtted sünnivad? Mis üldse sunnib üht õnnelikku inimest niimoodi kiibitsema ja teiste valikuid nii suure kirega kritiseerima? Mitte ükski hing ei usu ju, et sellise nõmetsemise taga võiks olla õnnelik inimene.
Eks tulebki lihtsalt kaasa tunda, sest rumal ja õnnetu inimene ei oskagi edukalt solvata, kuidas ta ka püüaks, rumalast hakkab lihtsalt hale.

sõbranna sai 41.a. vanaemaks - tõesti tore, ainult laps elab perega tema kaela peal, emapalk väike jne. nüüd enam nii eriti vaimustatud ei ole, kui kurdab et pidi öösel last hoidma. Enda elu tahab ka veel elamist. Ootab et tütre mees ometi mingi elamise hangiks.
Fakt on see, et 20.a. ei ole veel oma elamist, ei haridust ega tööd. lapsed sünnivad küll noortele vanematele, aga kahjuks ka majanduslikult ebaküpsetele. õhust ja armastusest kahjuks ei piisa.
Mina sain lapse 40.a. emapalk oli ca 20,000 krooni -ei laene ei kohustusi - elasin 1,5 väga mugavalt - saime reisida ja rahagi kõrvale panna. Mees võttis isapuhkuse ning oli ka mingi perioodi ise lapsega kodune. vot nii.

see 47 ne vanamutt pole ju ikka oma valikutega rahul? õnnelik inimene ei suru ju enda arvamust teistele peale.
sõbranna 41 aastane vanaema võib õnnelik olla, et ise veel ühte last ei muretsenud. oma lapse eest ju jooksu ei pane.

kus sa loed, et ma oma valikutega rahul ei ole? väga olen - elu on lill!
võib olla küll väga õnnelik vanaema, aga miks ta siis kurtmas käib - näen ja kuulen seda. 41.a. naine on veel noor, tahab ka oma elu elada (lahutas hiljuti), aga nüüd peab kandma ka vanaema rolli, lisaks aitama neid rahaliselt (sissetulek ei ole suur).
Ei suru oma arvamust peale -vaid avaldan seda. lpais tuleb saada, kuid nende üleskasvatamiseks on ka vaja olla sotsiaalselt ja majanduslikult küps.
Ilmaselt saan ka 3-5.a. pärast vanaemaks - kuid lastel on oma korter, kõrgharidus, hea sissetulek jne. Kindlasti hakkan neid hoidma, aga see on juba hobi, mitte täiskohaga vastutus - nagu on sõbranna puhul.

Mäletan, kui minult hakati küsima, et millal siis pisipere oodata on, vanus juba pressib peale ju. Aga endal polnud tunnetki veel, et olen lapse saamiseks valmis. Tore oli see, et mees ammu valmis. Ja nii siis oligi, üks hommik ärkasin ja teadsin, et nüüd ma tahan ja nüüd olen valmis.
Ja kui see tunne oleks tulnud alles 10 aasta pärast, no mis seal ikka ju.
Ei saa hakata tittesi vorpima mingi vanuselise numbri pärast.
35 veel väga ilus vanus ja tõesti, mis sellel lapsel seda numbrit häbeneda. Nagu keegi eespool mainis, et on igasuguseid muid probleeme, mida laps soovib ehk varjata. Kui ema kips-kõps ja reibas inimene, andku aga minna.
Näägutate vaid ema numbri pärast, kas siis isad ei olegi vanemad, et nende vanused nüüd välja jäetakse. Ei ole just väga palju 20+ mehi, kes on lapse saamiseks valmis ju.

Loodan, et teema algatajal titeteod juba käimas :)

näiteks minu puhul - ise olen 38, mees on 30, mina ei olnud veel 37-selt hinges valmis lapsesaamiseks, tema ei olnud ka seni, aga oli hakanud just vaikselt selle teema peale mõtlema. ta on nagunii täiskasvanum kui mina, hoolimata vanusest. siis saime me kokku ja kõik oligi väga õige, mõlema jaoks õigel ajal.
kellegi vastupidine arvamus ei suuda selles osas midagi muuta, elud ja inimesed on erinevad.

ma 35 ja nüüd sünnib esimene laps. ei tunne end vanana.

mis ise arvad siis ,loomulikult oled vana.Mida see laps vanaemaga siis peale hakkaks?

Paljud alustavadki tänapäeval 30-tes kooselu ja saavad loogilise jätkuna 30-tes ka lapsed. Pluss veel need, kes alustasid kooselu 20-tes, aga kes on peale esimest last (lapsi) pidanud vahe ja saavad viimase lapse(d) 30-tes. Nii et tulevikus hakkab olema palju 40-tes naisi oma last 1.klassi viimas, võtke heaks või pange pahaks.

Ise olin 35a ema laps ja pole oma ema kunagi vanaemaks pidanud. Vanaemadeks pidasin ikka ema- ja isapoolset vanaema.

ei plaani küll nii pea lapsi saada - tahan minna välismaale tööle, reisida jne. jääb kindlasti peale 30. Need, kes saavad 20.a. lapsed on sellised lihtsameelsed, ei haridust ei tööd - mehed kah mõttetud jobud

Ei saa aru neist, kes ütlevad, et last segavad vanad vanemad. HALLOO??? Viimane asi, millele laps mõtleb on vanemate vanus. Minu ema sai minu kui oli 20. Praegu siis oleme 28 ja 48. Kui olin laps, siis kõige vähem absoluutselt mõtlesin ema vanusele. Nagunii kõik, kes täiskavanud, olid "vanad". Teismelisena oli suht sama emotsioon, aga siis olid ka 4 aastat vanemad onutütred juba "väga vanad" ehk täisealised. Ma arvan, et mulle oleks isegi meeldinud, kui mu ema oleks mu natuke hiljem saanud. Aga siis said kõik nii noorelt lapsi. Eks tal oli energiat küll, aga see energia läks töösse. Mind hoidsid vanaema ja vanaisa, kes käisid küll ise ka tööl, aga ei olnud sellist rabamist enam. Alles siis kui ema sai teise lapse, 28-aastaselt, jäi temaga pikemalt koju ja tegeles. Samas ei õnnestunud tal kunagi ülikooli ära lõpetada, sest tuli kohe tööle minna ja rabada. Minul on praeguseks magister, hea töökoht (erialana töö mida alati olen soovinud teha), oma korter, jne. Planeerin last saada ca 2 aasta pärast. Tunnen, et olen selleks valmis saamas. Varasemalt pole üldse olnud tunnet, et tahaks, nüüd vaikselt on tekkimas soov.

osad kommentaarid on lausa hämmastavad. laps häbeneb "vana" ema?? tulge mõistusele ometigi. tänapäeval häbenevad lapsed pigem oma kodust vaesust, mitte oma vanemate iga. jah, kurb küll aga paraku nii on. 20stel sünnitajatel pole veel elus mitte midagi paika loksunud ega mitte mingit kindlust (va "lapserahad":P) et lapsele elamisväärset elu pakkuda, seevastu 35-ne on oma elu paika seadnud, enamasti omandanud hariduse, hea töökoha, stabiilsuse. jah, ka lapse kõrvalt on ju võimalik õppida, ennast harida jne, aga selle võrra jääb ju vähemaks see aeg mida pühendada lapsele.
35 ei ole vana, ennemini on see esineme piir mitte viimane piir.

ja siis tuleb nii lpase emale kui lapse isale kasvajate arenemise periood.

Khm, sellised asjad sõltuvad ikka väga paljuski eluviisist ja paljudest muudest teguritest, mitte vanusest. Ei ole lapsedki kaitstud.
Väga tobe on selliste negatiivsete loosungitega hüpata.

pole kunagi hilja, sa võid teha mistahes karjääri ja olla mistahes suhtlemishiid, kui sa pole ema , siis sa pole ei keegi

minu arust 40 ikka vana juba mina kull ei tahaks olla 60 kui minu laps 20

Minu ema oli 39 ja isa 50 kui mina sündisin, mul oli õnnelik lapsepõlv, kordagi ei häbenenud oma vanemate vanust, mul ei tulnud see isegi mõttesse, sain ka oma kolmanda lapse kui olin 36, olen õnnelik kolme lapse ema, elage ja tehke asju oma südame järele, mitte teiste lõuapoolikute arvamuse järele, sest igalühel on OMA elu ja otsustusvõime.

et kui laps on 10 ja vanem 45, siis vanem on juba penskar ja vajab ise tuge??? c`mon - mine, ARENE:)))

35 aastane naine on veel noor naine. Ja lapse saamiseks on naine valmis siis kui ta seda ise tunneb ja teiste arvamus ei htuvita.

...oodake jahh, ega teil muud teha pole. Teised elavad ja hästi seni.

Olen 36 ja tahan väga esimest last. Tunne on niisugune, et varsti saan. Ja enesetunne on nii hea, tervis ka ja ühtegi pseudoprobleemi mul sellega seoses ei ole. Teiste arvamus üldse ei huvita.

Kurb on vaadata tuttavaid, kel lapsed on poolenisti hoolitsemata, jahh neil on riided seljas ja I`Phoned näpus - väga paljud vanemad arvavad, et sellega kasvatus piirdub. Näen nii palju õnnetuid lapsi, kellega vanemad räägivad halvasti ja hoolimatult, ise on õnnelikud, et lapse said. Mõtlen, et miks teod seda ei näita.

Oleks rohkem neid, kes kannataks oodata ja mõelda lapse peale lõpmatuseni ja nii miljon korda, ja siis kui lõpuks saad ta, siis ikka väärtustad päriselt ka.

leelo Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Olen 35aastane naisterahvas ja kohati tunnen end v
> anana. Sooviks oma esimest last planeerima hakata
> aga mõtlen, et järsku olen liiga vana...paljud lei
> erdavad ja räägivad,et nii vanalt enam lastele ei
> tohiks mõelda... naised, mehed kas see tõesti vast
> ab tõele...ootan naiste arvamust, kes on nii vanal
> t endale esimese lapse saanud, missugused on kogem
> used, kuidas lapsed kasvavad ja kuidas läheb...

35 pole kuskilt otsast vana. Isegi 45 pole piir kui tervis korras. Otsi endale perekeskne mees ja hakka pihta!

Kas ma saaks veel isaks olla.. kangesti tahaks...

Kuidas peaks naine selle lapse synnitama kui teda pole 20ndates ykski mees tahtnud? Oskab äkki keegi seletada lollile?

See, et 20ndates lapsi ei sünnita, tähendab automaatselt, et ükski mees pole tahtnud? Igast suhtest ja vahekorrast muide ei pea rasedaks jääma ;)

Kust sa välja lugesid et ma kellegagi maganud oleks? Arvad et ma sinusugune lõdvakummimadrats olen?