viimasele
ei saanudki nüüd päris aru, miks sa nii kibestunud oled ja maailma nii tumedates värvides näed, aga maailm on jah värviline ja juhtub igasuguseid asju ja keegi pole millegi eest kaitstud. Mina olen üksikema oma 20 aastasele tütrele ja 4 aastasele pojale. Lihtsalt läks nii, ilma planeerimata, et läheks nii.
Aga arvan küll, et naisterahval peab olema laps, enda oma või õe-, vennalaps keda poputada ja kellega sidet hoida.
Minu tähelepanek on see, et naised kes on jäänud üksi- kaotavad elumõtte vanemas eas ja ise ei kujuta ette oma elugi ilma oma lasteta. See , et neil pole iga päev isa teisest toast võtta on mõnikord kurb.
Raske on tegelikult öelda, mis õige , mis vale. Kas saada laps teadlikult üksi ja see pole egoism, et anda ühele hingele elu, keda hoida ja armastada. Ja kindlasti pole üksikema täiesti üksi, on veel vanaema ja vanaisa ja onud ja tädid, sõbrad.
Nii et kõikitele optimistidele, torisejatele ja vigisejatele ja romantikutele ilusat kevade algust.
Lõppkokkuvõttes teevad kõik oma otsused ikka ise ja Jumal tänatud.