Mina otsustasin 26selt et kindlasti saan lapse(d). Meest ei olnud, olin rohkem selline hiline õitseja. Aeg läks, koolid said lõpetatud ja tulus töökoht ka käes aga mida polnud oli mees kellega see asi koos ette võtta. Võib öelda, et üritasin nii ja naapidi ja tõesti arvasin et mõni on ehk see eriline ja õige, kuid võta näpust. Uurisin netist palju rasestumise ja spermadoonorluse kohta ja leidsin et minu jaoks ainuõige valik. Ei olnud mul tahtmist mingite suva meestega katsetada ja AIDS vms külge saada. Oli isegi keegi kes minuga oleks koos tahtnud last kasvatada, aga see inimene jättis mind täiesti ükskõikseks, südant ei sunni.

Tean kedagi kes suva mehega on teadlikult asja ära teinud ja minu meelest on see riskantsem ja ise ei julgeks, aga väga rahul on temagi. Minu tutvusringkonnas on enamjagu vaid need naised, kellel on materiaalne kindlustatus ja pea kindlalt õlgadel. Julgen seda väita ka enda kohta.

Mul on praeguseks väike vahva poeg, jäingi rasedaks spermadoonorist 34selt. Kusjuures eeluuringutel selgus et rasedaks ma normaalsel viisil, ise, ei oleks meditsiinilistel põhjustel jäänudki ja pidin uuesti üritama mitu kuud enne kui õnnestus. Kuid protsess ise oli üllatavalt lihtne, soovitan teistelegi kel idee peas aga julgusest napib. No ja muidugi kattis mu töökoht kõik testide ja opiga seonduvad kulutused kuni sünnitamiseni, mis polnud just odav lõbu. Raseduse ajal tundsin end suurepäraselt, ja väikelapse kantseldamisega olen saanud kenasti hakkama, sugulasedki on agarad aitama ja suisa jumaldavad väikest klutti. Ei maksa jääda ootama seda õiget meest kui riskantne iga juba terendab silme ees. Lapse saamine 40des ja ilmselt ka juba vananenud mehega on vastutustundetum, sest ettearvamatuid probleeme rasedusega ja lapse tervisega on raskem lahendada kui üksikuna oma terve lapsega ühiste tegevuskavade planeerimist (ma töötan nimelt täiskohaga ja koju lapsega jäin lühidalt sest minu töö on ülinõutud).

Ahjaa, veel et mu enda isa oli suurte probleemidega, perekonna muresid (ja ka rõõme) ei suutnud ta kuidagi enda ellu mahutada. Olen oma emale peaaegu andestanud et ta temast kuidagi ei tahtnud lahkuda (väike linn, kartis ka üksikema staatust ja palk ka väike) ehkki meie laste elu oli selge põrgu, kui ta meil kodus viibis.

Olen 30-aastane naine ja ka minul käivad need mõtted peas, et saada laps üksi, st spermadoonorluse abiga. Mul on küll hea töökoht, kuid palk pole kuigi kõrge. Seepärast tunnengi huvi, kui palju see kõik võiks rahaliselt maksma minna?

Tahaks küll väga saada last armastatud mehega, aga tundub, et minule pole seda määratud. Võib-olla aastakese ootaks veel seda armastust, kuid kauem küll enam mitte. Kole ega loll ma pole - täitsa väärt inimene enda tagasihoidliku arvamuse kohaselt - kuid meestele pole ma kunagi erilist huvi pakkunud... Kahju küll, aga nii see on. Emaks saamise soov ja lapse kasvatamise igatsus on aga väga suur.

Viks, kas sulle võib isiklikult meilile kirjutada?

Lugesin eelmisi postitusi ja ainus kaine mõistuse hääl tuli saaresiniselt.
Naljakas lugeda, kuidas egoistlikud mutid trotslikult vastu kisasid. Jah ega tõtt pole labiilse ajutegevusega isendid kunagi armastanud. Vorpige oma vallaslapsi kuid ärge unustage et tänusõnu te neilt ei kuule. Ja püüdke oma pragused argumendid a la 'ma lihtsalt tahtsin last saada ja küll ma kasin ja leivapalukese lauale hangin' hiljem lastele arusaadavaks teha.
Piiblis öeldi et vanemate patud nuheldakse laste kätte. Rumalus on ka patt kui lapsetegemisele sel viisil mõelda. Teil on ükskõik.

Kahju meestest kes peavad debiilsetele naistele pärast elatist maksma, isaks olla ei lubata, last kasvatada ei lubata aga pappi peab laduma.

Siit õppetund, igasugu suvakatega tuleb kasutada kondoomi ja visata kondoom ise pellerist alla. Las siis suvakad saavad lapse Downi sündroomiga mehelt, kes ei diskrimineeri naisi mõistuse ja välimuse järgi.

Üleüldse, enne kui mees mõtleb last saada Eestis, tuleb sõlmida naisega kohtulik kompromiss ja notariaalne leping kus on ära määratud lapsega kohtumise kord ja DNA test ja elatise suurus ja see kelle juures laps elama hakkab.

Siis pole midagi enam vaielda kui lapse ema ära pöörab ja otsustab et tahab üksi elada ja last ilma isata kasvatada.

Mina ütlen, et tänapäeva ühiskonnas enam ei ole vahet, kas muretsed lapse teadmisega, et kasvatad teda üksi või sünnib laps suhtest. Põhjus, miks sedasi olen arvama hakanud on seisneb selles, et paraku suhtes sündinud lapsed kasvavad tänapäeval samuti ilma ühe vanemata ja saavad edukalt hakkama. Muidugi jätab see lapse hinge haava, et miks temal ei ole ühte vanemat, lapsel peaksid olema mõlemad vanemad, aga tänapäeval ei ole see garantiiks, et kui laps sünnib suhtest saab ta endale need mõlemad vanemad. Seega teemaalgatajale teadmiseks, et kui sul on soov ja tahe laps saada ja oled valmis teda üksi kasvamata, miks mitte. Parem lapsele üks korralik, tedatahtev vanem kui kaks kaklevat vanemat. Muidugi oleks ideaalne kui lapsel oleks mõlemad vanemad, aga tundub, et tänapäeval jääb see paraku ainult illusiooniks, sest pereväärtused on muutunud, suhtumine perekonda on muutunud. Kujunenud on olukorrad, kus vanemad kasvatavad võõraid lapsi, aga mitte omi lapsi.
Teemaalgatajale tahan siis öelda, ära jäta laps muretsemata sellepärast, et sul kaaslast ei ole.

Kirjutan, mida mina usun. Arvan, et põhilise vea tehaksegi kasvatuses sellega, et mõeldakse eelkõige laste ja alles siis enda peale. Kui naine soovib last, siis järelikult on see vajalik. Kellegi elu ei ole ju täiuslik, ka nende oma, kellel on kaks vanemat. Võib-olla üksikvanemaga laps loob kunagi ise endale suure pere ja samas mõlema vanemaga lapsed võivad olla kunagi üksikud. Lisaks võib-olla on üksikvanemaga elamise ees ka eeliseid ja ollaksegi suhetes lähedasemad. Mina olles suuremas peres jälle lapsena vahel kadestasin nt kahe inimesega peresid, kuna see andis inimestele niipalju privaatsust ja iseotsustamist. Üksikvanemaga üksiklaps jälle ütles, et minu asemel ta küll ei tahaks olla, mingit rahu pole kuskil.

Minu arvamus on, et mees (see õige mees) peab olema, aga laps võib olla. Samas ei ole kõrvalseisjate asi teiste otsuseid kritiseerida. Mõned naised on väga emalikud ja peaksid kindlasti lapse saama, muidu läheb kogu see armastus lihtsalt raisku. Kui naine on arukas, rahulik, tore inimene, miks peaks see laps aia taha minema, pealegi on see võimalus alati, ka siis, kui isa peres olemas.
Mina ei ole eriti emalik ja seepärast saan endale iseenda seisukohta lubada. Ega ei kujuta ette küll, et omal valikul lapse üksi üles kasvataksin. Kui elu nõuaks, siis muidugi pingutaksin.
Leidsin oma õigeima alles 35+ ja ei tea, kas see ühendus lapse toodab, mõtleme pigem nii, et kui tuleb, siis tuleb, ei väldi ega püüa ka.

on egoistlik jätta laps isast ilma- ainult sellepärast, et tahetakse last saada. lasteaias/koolis isadepäeval on jälle probleemid sellega. Ma ei tea, olen vanakooli inimene. samas aga kui pere on vägivald, joomine - siis küll, ema peab oma last kaitsma ja lahutama.

Tublid naised, nii suhtes kui üksi.
Ma üksik mees, tahaks kah... mitte ainult last. Naist ikka ka. Ma ei saaks üksi hakkama. Võib olla 1-3 päeva.
Ja meelelahutuseks: http://youtube.com/watch?v=RntoTUPuWMc

Palun ärge suhtuge videosse nagu pilkesse või midagi enamat.