Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Lapsesoov
Lapse saamine üksinda
 
Ei ütle 22. märts 2009, kl 09.10
Mina olen nii teinud - õigemini olen lapseootel praegu.
Algul olin hästi positiivne, aga raseduse aeg on hästi keeruline olnud, palju emotsioone seinast-seina ja toe ja helluse puudumine... loomulikult, see oli minu valik, aga reaalsus on keerulisemaks osutunud.
 
... 05. aprill 2009, kl 09.50
Mul on siin õnnestunud ka rasedaks jääda vaatamata kahekordsele kaitsele (pillid + kondoom). Praegu seitsmes nädal alles, nii et võib veel nii mõndagi juhtuda. Polegi veel päris otsusele jõudnud, kas olla selle üle õnnelik või õnnetu, emotsioonid seinast seina, ajastus on küll kohutav. Raske saab see teekond igatahes olema, aga küll ma hakkama saan:) Lapse isale räägin ka, nii umbes peale kolmandat kuud. Aga ei arvesta sellega, et ta meie elust osa võtaks. Kui võtab, siis on suurepärane, aga ma ei saa sellega arvestada.

HUH, segaduste aeg, samas lahe:)

vanust on mul 28 ja maj olukord normaalne
 
m 05. aprill 2009, kl 20.59
Siiriga sama arvamus
 
... 05. aprill 2009, kl 23.04
ma otsustasin ka üksi emmeks hakata, mõeldud-tehtud, mina 34 ja laps 3 a 8 kuud, pole kahetsenud.Või ehk ainult täna õhtapoolikul,kui ta maas raevutses enamvähem kõige üle, aga see läheb mööda.Isa asemel on meil teine mees (homo)koos sugulastega, kes vajaduse korral toeks
 
reena 06. aprill 2009, kl 10.26
Kui te vähem egoistlikud oleksite ja LAPSE vajaduste peale mõtleksite, siis ei esitaks nii lolle küsimusi! Sest laps vajab 2 vanemat, laps vajab isa eeskuju! Kui ikka norm meest ei leia, otsi viga endast.
Isata kasvanud tütardest paljud alustavad liiga vara suguelu, teevad teismelisena tited jne.
Isata kasvanud poegadest saavad kas pätid või memmepojad. Mõlemad äärmused on pahad.
 
... 06. aprill 2009, kl 11.43
Laps vajab armastavaid lähedasi, nii meessoost kui ka naissoost. Loomulikult tuleb üksi last saades kalkuleerida, kes on need inimesed lapse ümber, kes talle lähedust ja armastust pakkuda soovivad. Aga see, kas lapsele on meheeeskujuks isa, onu või vanaisa, kui see teda tugevasti armastab ja temaga rohkesti tegeleb, ei ole nüüd küll määrav, eriti tänapäeva ühiskonnas, kus pooled lapsed kasvavad oma isadest lahus.

Pigem rikuvad oma lapse elu ära kitsarinnalised ja rumalad vanemad, kelle maailm kubiseb eelarvamustest ja igaks olukorraks tingimusteta käibivatest "õige elu" retseptidest!
 
* 06. aprill 2009, kl 11.54
Ega ikka ei kasva küll isata poegadest ainult pätid või memmepojad!!! See näitab kujukalt ainult ütleja enda piiratust.

Kahe käpaga nõus ... viimase lausega.
 
Juhan 23. aprill 2009, kl 11.12
Tegeliuklt ka minul pole materiaalselt kindlustatud naisele lapse tegemise vatu mitte kui midagi.
Teeks hea meelega, ilusti ja korralikult. Praktika näitab, et rasestub kohe, kui rasestusvahendeid ei kasuta.
 
ka veel lasteta 23. aprill 2009, kl 17.11
Lõpetage üksiknaised enda naba imetlemine ja egoistlikult lapse soovimine! Mõelgem parem lapse vajaduste peale ja saate ise ka aru, et ilma abikaasata ikka ei maksa last sünnitada. Mis õigusega te mutid juba eos võtate lapselt võimaluse isaga kasvada?
 
inimene 23. aprill 2009, kl 22.05
Einohh... Kui lapsel on hea ema, siis isa (kes paljudes peredes nagunii ainult teleka ees lösutab!) puudumine pole mingi suurem asi. Mul on sõbranna, kellel pole isa kunagi olnud ja tema ja ta vend pole mingisugust psühhotraumat saanud. Minu isa on näiteks joodik ja TERVE OMA LAPSEPÕLV SOOVISIN, ET MUL POLEKS ISA!!! Kas see on siis parem või??? Pealegi, ega need üksikemad koobastes ei pea elama, kui tahetakse elada, siis ka saadakse ja see tähendab, et võib ju siiski olla valvel ka meeste suhtes. Lapsele võib ju isa veel tekkida, ehk isegi toredam kui pärisisa oleks olnud.
 
eha 28. aprill 2009, kl 14.37
kasvatan last üksi ja ei kahetse. lapse isaga olin tülis pikka aega ja tema peale loota ei saa - kui aega saab siis aitab , kui tuju on. tema on üksikuna kasvanud isaga perekonnas, aga kasu pole sest tuhkagi, tulemuseks on ärahellitatud egoist kes ei saa endagagi hakkama. mul on väga tore armas ja rahulik laps, kõigile meeldib, kes on näinud. järelikult olen esimesed 1,5 a hakkama saanud... unistan ka heast mehest ja perest, aga kuna häid mehi on vähe, siis olen pigem üksi kui seon end mingi luuseriga kes minu kulul elada tahaks. selliseid on saadaval küll, alles üks käis end pakkumas last kasvatama appi, saatsin seenele ...
loomulikult on üksi vastutust kanda raskem kui koos mehe ja muude sugulastega aga elan üle.
tean mitmeid inimesi kes on mehe puudusel jätnud lapse tegemata ja seda kahetsevad.
 
opinion 28. aprill 2009, kl 17.38
Lopetage juba see 'laps vajab isa' jutt ara- Eestis pooled abieludest lahutavad- seega enamus lapsi kasvavad isata. See on fakt. Mis siis nuud teha- elada lihtsalt koos ja mangida perekonda? Kes on isa? Kas mingi suvaline olut ruupav jorss on isa?
Mul on koik tuttavad abielus lapsed saanud kuid siis on naised+ lapsed jaetud? Need lapsed on koik isadeta.
Kas laps tahab endale vaid ema? Vastan, et tahab kull. Ise olen kasvanud isaga kes oli kibestunud joodik. Lapsepolv oleks palju parem vaid emaga olnud.
Endal on vedanud, et mul on lastel armastav isa olemas.

Ootaks just 'saaresinise' ning 'ka veel lasteta' vastust...
 
saaresinine 29. aprill 2009, kl 09.38
minu isa suri, kui ma olin 8-aastane. ja ma olen terve elu temast puudust tundnud.

andke andeks, aga ma ei saa aru, miks inimesed nii-i meeleheitlikult last tahavad: mees võib olla, laps peab olema. milleks? minu arvates on tegemist sellega, et inimesed on egoistlikud, tahavad, et keegi ainult neist sõltuks & tingimusteta neid armastaks. see, et sellel lapsel võiks ka olla mingeid tundeid & soove, neid ei huvita.

ja nüüd siis isa/ema probleem - ehk siis mis saab teisest vanemast, kes lapse kasvatamisest automaatselt välja lülitatakse (eestis v-o rohkem puudutab see isasid, sest õnneks meil surrogaatemandus lubatud pole).

minu jaoks on lapsesaamine suur vastutus, seega peaks olema tegu hoolikalt läbimõeldud otsusega. mitte nii, et iga suvalisega hops voodisse & laps taha, siis minnakse lahku & kõik hakkab uuesti pihta. ma ei arva, et lapse pärast peab iga hinnaga hambad ristis koos elama, aga mingi mõistus võiks inimestel püksist ikka pähe jõuda.

ja sulle, opinion, vastan ma nii: sul oli isa olemas, olgugi, et joodik. sellepärast sa ütledki, et parem, kui teda poleks olnud. aga neil üksikemade lastel pole ju algusest peale mingit võrdlusmomenti, sest "emmed" on kõik nende eest ära otsustanud.
 
v 02. mai 2009, kl 15.31
Ma arvan, et ei ole vale üksikuks jääda ega ka üksikvanem olla. Mis kellelegi sobib on täiesti individuaalne - siin võib olla igaühel oma elufilosoofia. Ja miks keegi üht või teistmoodi otsustab oleneb 100 asjast. Näiteks võib ju otsust mõjutada naise tervis; ebakindlus ehk siis hirm, et ei saada üksi hakkama ja pole kedagi raskel ajal toetamas; millised on võimalused oma lapsele või lastele häid kasvutingimusi pakkuda ja loomulikult isiklikust soovist olla ema. Aga olulist rolli mängib ka naise enda lapsepõlv - on sellest head mälestused või pigemini traumeerivad. Tihti tuleb mängu ka saatus või kuidas iganes me seda ei nimetaks - jäädakse rasedaks planeerimata või soovitult kuid minnakse hiljem mehest lahku. Miks peaks näiteks üksik naine alati teistele põhjendama miks tal lapsi ei ole? Ja miks peaks kuulama seda targutust, et mees võib olla aga laps peab olema? Või milleks peaksid üksikemad kuulama, et nad on egoistid, sest otsustasid saada lapse ilma isata? Lapse kasvatus nõuab vägagi paljust loobumist, mis egoismist saab siin juttu olla - pigemini on see suur vastutus ja kohustus, mida igaüks endale võtta ei julge. Ehk oleks õigem aktsepteerida erinevaid arvamusi ja otsuseid, ilma pidevalt üksteisele vett peale tõmbamata.
 
samuti üksikema 02. mai 2009, kl 21.59
13 nädalat rase olles avastas lapse isa, et ta siiski ei soovi isaks saada! paar nädalat olin pikali maas ja ei suutnud süüa ega juua. kui lõpuks end kokku võtsin ja pea püsti tõstsin, sain aru, et seda mees mu ellu polegi vaja. otsisin endale töö, rabasin tööd teha kuni viimase hetkeni, et lapsel oleks kõik vajalik olemas. väga suureks toex olid mulle vanemad, õde ja sõbrad. tööle tagasi minnes sain tuttavaks oma praeguse elukaaslasega, kes hoiab last kui oma. ütlen ausalt, parimat isa talle ei ole, kes tahab unejuttu legada, õues mängida, lasteaiast koju tuua, basseinis ujumas käia jne jne jne. lapse isapoolse vanaema ja vanaisaga suhtleme tihti ja ta õe-vennaga, aga ma ei saa aru, miks nad teevad maha minu elukaaslast?(ütlevad tema kohta pahasti ja et ta loll) oma pojake ikka hea ja tubli!!! issit näeb laps 2-3 korda aastas. ei teagi kas see halb või hea, vist pigem halb. temata oleks palju kergem.
pole päevagi kahetsend, et mul on nii tore laps, kes toob nii palju rõõmu igapäeva ellu.kui tööl on olnud raske päev, siis koju tulles jookseb üks pisike tegelane sulle vastu ja kallistab kõvasti-vot see on midagi, mille vastu ei saa midagi.
*sa saaresinine, arvan et oled ise mees, kes kasvand üksikemaga, kes pööras ära. sind siia kommenteerima ja sappi pritsima pole vaja. KÕTT SIIT!!!
 
ekvalaiser 03. mai 2009, kl 23.01
Naine võib olla, aga laps peab olema = mees võib olla, aga laps peab olema. Mõni aeg tagasi oli siin üksik mees (nime ei mäleta), kes soovis last saada ning sai selle eest mõnituste ja hukkamõistu osaliseks. Kui üksik naine soovib last saada ja seda last üksi kasvatada siis see pälvib heakskiidu ning mõistmise.
Lapsevanemaks olemine on ainult naiste privileeg. Tule taevas appi !Ühiskonnas on süvenemas meestevihkajalik/vaenulik hoiak.
 
no kuule, ekvalaiser 04. mai 2009, kl 08.36
see mees ajas ju mingit täiega imelikku juttu suust välja, seepärast ta nii halva suhtumise osaliseks saigi - brrrrr.
 
saaresinine 05. mai 2009, kl 14.54
to samuti üksikema: mitte mingi hälvik, kes pole osanud rasestumisvastaseid vahendeid kasutada, ei tule MULLE ütlema, mida mina tohin teha või mitte. kui sulle ei meeldi, et on olemas inimesed, kes arvavad teistmoodi, kui sina, on see sügavalt sinu isiklik probleem. kõtitad oma last ka minema, kui ta tulevikus sinu näpunäidete järgi ei käitu?
 
to saaresinine 06. mai 2009, kl 16.20
aga alati ei ole parem kasvada nö traditsioonilises (ema ja isaga) peres. kui näiteks isa on alkohoolik ja ema temast lahku ei lähe... :(
 
pikk&põhjalik 07. mai 2009, kl 16.50
Olen ise 29 ja mõelnud viimase paari aasta jooksul, peale seda kui oma pikaajalisest elukaaslasest lahku läksin, väga palju lapsesaamise teemadel.
Sisuliselt jõudsin ma järeldusele, et kui ma tahan üldse kunagi emaks saada, siis tuleb mul vbl teha see otsus, et ma saan lapse üksinda. Kui tutvustest ei kipu arenema püsivat, kvaliteetset mehe-naise suhet, siis ühel hetkel tuleb loobuda elukaaslase/abikaasa otsimisest ja alustada sobiva spermadoonori leidmist.
Põhjus selleks väga lihtne - abikaasat võib otsida ja leida ka 80selt, kui lapsed ammu olemas, aga lapsesaamiseks on naisele kahjuks ette nähtud "parim enne" tähtajad, millega üksik 29-ne peab paratamatult arvestama. Kui minu elu armastus juhtub mu ellu ilmuma peale menopausi, siis aega ei keera tagasi kuidagi.


Ideaal on perekond armastavate emaga ja isaga ja lastega, aga kui seda armastavat isa ikka pole kohe kuskilt võtta, siis on täiesti aktsepteeritav ka armastav ema ja laps. Armastava isa/mehe saab selle pere juurde ka hiljem leida.
 
ekvalaiser 08. mai 2009, kl 10.57
Kui armastus siis juba täiuslik ja võrdne, armastades naist kui abikaasat ja omaenese lihase lapse ema. Armastades meest kui abikaasat ja omaenese lapse isa. Ära kaota lootust. Armastus võib just sind oodata juba järgmisel tunnil, päeval ... esimese, teise ... nurga taga. Ta tuleb, sest on olemas.
 
jj 11. mai 2009, kl 00.33
Minu isa kippus jooma, kui olin 3-5 aastane. Suri ta siis, kui olin 8aastane. Emaga elasime isast lahus siis juba aasta. Karm, aga ma pole temast ealeski puudust tundnud. Mul on hea meel, et ema tol ajal lahku kolis, oma pea püsti ajas. Meil oli ja on kõik hästi.
Tutvusringkonnas pole ühtegi "halba" üksikema, häid aga kuhjaga:)
 
N30 15. mai 2009, kl 12.03
Tere!

Olen sündinud ja kasvanud isata peres. Mind kasvatasid ema, vanaema ja vanaisa. Ainuke asi millest puudus tunnen on see, et selle tõttu ei talu mehi enda ümber, kes on selgrootud, suitsetavad või tarbivad alkoholi. Muud probleemid on seotud muude põhjustega rohkem inimestega, kes on loonud oma eluks turvalise kasti ja pingutavad ainult ühiskonna standarditest lähtuvalt käituda ja oma kännust kaugemale ei näe.... Olen ületanud 30 eluaasta läve. Tagasivaadates olen üritanud 10 aastat luua ühiskonna standartite järgi ainuõiget perekonna mudelit (ema, isa ja lapsed) ja selle tõttu oma elu ära rikkunud kuid kogemuse võrra rikkam (kokkuvõte: täielikult äraraisatud aeg!!!!). Tänaseks olen võtnud vastu otsuse, et pigem üksikemadus kui mõne selgrootuga laps saada lihtsalt selle pärast, et ühiskond on aastasadu vaid sellist mudelit aksepteerinud. Paljud naised kannatavadki selle pärast, et nad vaid sellisesse mudelisse ususvad ja elavad mehega, keda võib meheks kutsuda vaid selle pärast, et nende isikukood algab 3-ga kuid muus mõttes on s...häda?!?!?!? Nõme on kasvatada last ja ka meest üleval pidada....
 
on nüüd selge 15. mai 2009, kl 16.15
Naised ilma mehe seemnevedelikuta lapsi ei saagi.
 
To v 03-21-09 10:04 25. mai 2009, kl 14.48
Minul 8 nädal. Ja võib juhtuda et saab minust üksikema, kuna mees kellega juba mitu aastat koos oleme arvas, et see laps on värdjas ja tal teda vaja pole. Lisaks selle nn mehe ema helistab mulle ja sunnib aborti tegema või siis notarilaaset lepingut et tema poajakese käest ei saaks alimente kunagi.(ema kasvatas oma last peaaegu üksinda ja nõudis alimente ka oma lapse isalt)
Ei taha küll selle suguvõsa poole inimestest midagi teada, ega neid oma lähedusse. Pole vaja sellist vanaema oma lapsele, kes ütles sellsied sõnad: "Abort pole ju eriline tapmine, ta on ju nii väike veel."
 
v 27. mai 2009, kl 11.03
Sul on tõesti kehvasti läinud oma mehe ja ämmaga. Kahju, aga mis teha. Minu kirjutis ei olnud mõeldud küll kellegi solvamiseks. Kirjutasin ka 05.02.09, et ei pea valeks ei üksikema ega ka üksiku naise staatust. Selles esimeses kirjutises oli rohkem minu enda seisukoht, minu elufilosoofia, miks mina olen otsustanud üksikuks jääda. See arutlus ei ole mingi absoluutne tõde, mis igaühe jaoks sobiks ja mis tähendaks, et tegelikult ka on asjad nüüd alati nii ja mitte teisiti. Kui sina oled juba rase, siis ei ole ju enam küsimust õhus, et kas muretseda laps üksi või mitte. Lihtsalt läks nii. Ega ei oskagi midagi öelda. Jah, mõnel juhul on tõesti parem kui isa ja temapoolseid sugulasi ei olegi. Kuigi selline reaktsioon mehe ja tema ema poolt võib olla ka esialgse šoki tulemus (mis muidugi ei ole mingi vabandus) ja nende suhtumine võib veel muutuda. Aga ma kujutan ette, et selline asi teeb igal juhul väga haiget.
 
üxik poisslapsega 27. mai 2009, kl 12.58
kle saaresinine...ma olen üxikema ja kasvatan poisslast...mul on kõik korras ja kstus ei sõida...tundub et sina oled see kes pole täiesti normaalne.

Lapse sünnitasin ja kasvatan üksi...lapse isaga oli meil plaanis abielluda ja pere luua kuni ma reaalselt lapseootele jäin...siis lasi jalga...teise tibi juurde kelle samuti rasedaks tegi...ja inimest tundsin enne 10 aastat ...olen rahul et lapse alles jätsin ja teda kasvatan...ei ela priiskavat elu aga on olemas kõik mida vaja ja natuke peale...

teema algatajale-kui sa ikka soovid lasta ja teda armastad siis ei piira sind miski...saad hakkama igal juhul...sest siis sa ei vastuta enam ainult enda eest vaid ka väikse lapse eest kes on sinust sõltuv :)
edu sulle :)
 
kohe 37 31. mai 2009, kl 10.21
Üksik, elukaaslast leidnud ei ole.Olen ise nö isata kasvanud kuigi vanemad lahutasid kui ma olin kolmandas klassis ja isaga ikka suhtlesin mingi ajani edasi aga isana ma teda võtta ei oska. Olen alati arvanud, et lapsel peab olema isa. Ja see, et lapsel on isa ei tähenda, et isa ja ema peaksid koos elama. Isa lihtsalt võiks lapse elust ikka osa võtta.
Aga ma ei taha teha last mingi suvalisega. Spermapanka pöördumiseks ei ole ma jälle liiga julge. Ja nii need aastad lendavad.
 
johan 31. mai 2009, kl 22.49
Kohe 37


Samuti üksi, elukaaslast pole leidnud ja suvalise naisega last ei tee. Hingekaaslased?!!!! Ehk on meil rohkemgi ühist :)
 
:) 31. mai 2009, kl 23.16
Esiteks to saaresinine: Tead, ei ole kahju isatutest lastest.Kui mehest on lapsele isaks, siis palun aga veel kedagi,kelle eest hoolitseda ja tegeleda enam küll ei vaja.

Teemaalgatajale: lase käia, mul 4 aasta kogemus üksikemmena olemisest ja väääga rahul olen.

Ja veel, teen ettepaneku,et Saaresinine ja Xyzw vöi mis ta iganes oligi,yhendaks jöud ja teeks netiportaali endale, kus end välja elada, mitte ei käiks risustamas siin teemasid ja vötaks need ravimid öigeaegselt. Mõlema jätkuv propaganda abordi/pereteemal on ära tüüdand ja ilmselt nad ei ole aru saanud, et enda elus pettumist ja sellel teemal halamise lugemisest on kergelt siiber.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!