minu isa suri, kui ma olin 8-aastane. ja ma olen terve elu temast puudust tundnud.
andke andeks, aga ma ei saa aru, miks inimesed nii-i meeleheitlikult last tahavad: mees võib olla, laps peab olema. milleks? minu arvates on tegemist sellega, et inimesed on egoistlikud, tahavad, et keegi ainult neist sõltuks & tingimusteta neid armastaks. see, et sellel lapsel võiks ka olla mingeid tundeid & soove, neid ei huvita.
ja nüüd siis isa/ema probleem - ehk siis mis saab teisest vanemast, kes lapse kasvatamisest automaatselt välja lülitatakse (eestis v-o rohkem puudutab see isasid, sest õnneks meil surrogaatemandus lubatud pole).
minu jaoks on lapsesaamine suur vastutus, seega peaks olema tegu hoolikalt läbimõeldud otsusega. mitte nii, et iga suvalisega hops voodisse & laps taha, siis minnakse lahku & kõik hakkab uuesti pihta. ma ei arva, et lapse pärast peab iga hinnaga hambad ristis koos elama, aga mingi mõistus võiks inimestel püksist ikka pähe jõuda.
ja sulle, opinion, vastan ma nii: sul oli isa olemas, olgugi, et joodik. sellepärast sa ütledki, et parem, kui teda poleks olnud. aga neil üksikemade lastel pole ju algusest peale mingit võrdlusmomenti, sest "emmed" on kõik nende eest ära otsustanud.