Küsimus naistele, kes on erinevatel põhjustel lapse üksinda saanud/tahavad saada. Kas te olete otsust kunagi kahetsenud?
Kui on selline olukord, et materiaalne kindlustatus on olemas, meest aga ei ole, kas siis tasub laps üksi saada?

tahaks jah vastuseid kuulda, endal on samad mõtted peas, et laps üksinda üles tulevikus kasvatada, sest lihtsalt on elu selliselt läinud, et ei ole endale seda õiget elukaaslast leidnud ja vanust nii palju juba ,aga last tahaks väga ....

& kuskohast te vajaliku sperma saate? spermapangast? lohistate ära sobiliku abielumehe?

teil nagu nende meeste naistest & lastest üldse kahju ei ole? äkki tulevikus teie laps avastab, et käib oma poolõe/vennaga?

ma ei saa aru neist, kes nui neljaks endale lapse otsustavad saada.

Kui sul ei ole last ja sa ei ole ka üksikvanem, siis ausalt öelda sinu arvamus mind ka ei huvita, paluks nende arvamusi, kes samas olukorras on.

mul kohe kindlasti mitte ei ole last. ja ma pole selle ka omale kinnisideeks muretsenud.

see, et sind minu arvamus ei huvita, on täiesti savi. mul on lihtsalt kahju kõikidest neist inimestest, kellele sa oma mõtlematu teoga haiget teed.

kui sa ise oled pärit ema-isaga perekonnast, mõtle hetkeks selle peale, kuidas oleks olnud kasvada ilma isata? miks sa siis sellist saatust oma lapsele tahad?

ja ma ei saa aru, kuskohast inimesed võtavad arvamuse, et 32. aastaselt saab elu otsa. siis alles kõik algabki.

Suur õnnetus lapsele on see, kui vanem on tõsiste vaimsete või psüühiliste hälvetega, joodik (või muu sõltlane) või siis lihtsalt kalk ja hoolimatu inimene. Selline täiskasvanu ei suuda tagada turvatunnet ega kodust kodu.

Põhiline on, et vanem oleks vastustusvõimeline, hooliv ja heatahtlik inimene. Siis pole igasugused kõrvalekaldumised ideaalist (näiteks, et tegu on üksikemaga)nii määravad. Ei ütleks küll, et näiteks minu üksikemade lastest tuttvad oleks olnud õnnetu lapsepõlvega ja ei ole neil hilisemas elus ka halvasti läinud. Ei saa nagu süüdistada nende emasid tagantjärgi, et mis te sest vallaslapsest üldse sünnitasite ja üles kasvatasite.

mõni ikka eriti kibestunud. kohe kellegi abielumeest jne jne. peab kohe ründama? jube kitsarinnaline, kas saab veel rohkem mingis mallis kinni olla!!! vbl teemaalgataja lohistabki ära SINU mehe:D nätaki!!

jah tõesti ideaal on perekond kus ema, isa ja lapsed, aga no vaata tegelikkust. Päris paljud suhted lagunevad....ja paneb mõtlema, kumb õige, kas saada laps teadlikult üksi või saada mitte toimivas suhtes, mis võib lapse esimestel eluaastatel laguneda ja oluliselt negatiivsemalt mõjuda.
usun ka, et on neid naisi, kes perekonnast ei unistagi, aga lapsest küll. ja miks ei peaks üks tubli ja edukas naine suutma pakkuda sama head või paremadki perekonda/ elu lapsele kui nö ideaalperekond kus nö abielumees on lohistatav või suhted sassis.
32 on kindlasti õige aeg hakata lapse teemale mõtlema. Hilejem võivad kimbutada juba mitmed hädad ja rasestumine olla keerulisem. 32 aastane inimene on juba piisavalt küps ka, et leida õige lahendus ja oma elukorraldust hinnata.
mina soovin oma lapsed saada nö traditsioonilises perekonnas, sest mul on õnnestunud leida endale hea kaaslane, aga kindlasti ei mõista hukka neid, kellel elu läinud teisiti. ei arva, et kui naisel pole sellist suhet, peaks ta ilma jääma emarõõmudest.

lisaks...
mul on paar sõbrannat, kes on jäänud üksikemaks. ja pole neil viga midagi. raske on olnud lahkuminek ja sellejärgselt uuesti enesekindluse leidmine. vahel ka igatsus kaaslase järgi. aga elu läheb hästi.

Mina olen hetkel seisus, kus ma ootan last, aga meest ei ole ja ei taha ka. Sebisin ühe mehega, jäin rasedaks ja sünnitan selle lapse ära. See mees teab mu rasedusest, ei varja seda, aga teda, kui meest oma ellu ei taha. Olen rahul.

Mul on sõbranna, kes üksinda tütart kasvatab ja pole seda mitte hetkekski kahetsenud. Ütleb, et see oli targim ja parim otsus tema elus - laps sünnitada. Kuigi raseduse ajal oli tal elu suht keeruline ja rahalised raskused olid suured. Kusjuures, tütar on ideaalse kasvatuse saanud, väga armas neiu on.

minu laps juba 28, vene ajal kasvanud. Üksi planeeritud ja kasvatatud. Pole ühtki meest oma ellu tahtnudki. Last aga küll. Olen väga rahul,kogu aja olnud. Esimesed 10 a väga nadides elamistingimustes, aga selle eest sõltumatu.

ootan praegu, 37-aastasena, oma esimest (ja tõenäoliselt ainsat) last, viies kuu käsil ja minust saab üksikema.
olen kogu elu lapsi ja perekonda tahtnud, aga elu on läinud nii ja naa, ja lõpuks olin seisus, et kas saan lapse üksi või ei saa siis teda üldse mitte.
tegin otsuse ära, väga rahul, korralik elamine olemas, laene kaelas pole, emapalka hakkan saama kõvasti üle keskmise, kuna olen viimastel aastatel väga kõvasti tööd teinud.
vot nii :)

mees võib olla,laps peab olema naisel vähemalt 40.aastaks,muidu keerab katus ära(isiklikud tähelepanekud)

minu kogemuse põhjal ega need üksikemad (eriti need, kes kasvatavad poisslapsi) ka normaalsed pole.

37 aastane üksikema!Ssoovin Sulle edu,tõenäoliselt leiad Sa kellegi enda kõrvale hiljem.Hoian Sulle pöialt!

tärn tänab viimast kirjutajat heade soovide ja pöidlahoidmise eest :))

Teemaalgataja, ära ole egoist! Sina tahad last saada aga meest pole. Seda küsi endalt: kas ka laps tahab mingi üksiku naisele sündida? Ei.
Otsi endale kõigepealt elukaaslane ja alles mõneaastase kooselu järel mõtle ühise lapse peale.
Lapsel on eos õigus mõlemale vanemale.

Tuttav sai 38-selt lapse, abielumehelt. Mees aga ei jätnud iial oma abikaasat maha ja tuttav jäigi üksikemaks. Laps sai teada, et ta isa elab päris perega teises linnas. Ja lapsel on psüühilised probleemid, koolid pooleli jäänud jne. Põhjus: poolik perekond.
Ema on ainult kahetsenud, sest sai ise ka aru, et teiste peret lõhkuda üritamine toob vaid endale õnnetuse kaela.

panid nüüd midagi mööda või mis mõttes?

ega emad ju lapse sugu valida saa. et kui sünnib juhuslikult poiss, on ema päevapealt otu???
pigem ikka sedapidi (pean näidete pealt tunnistama kahjuks), et poisid, keda kasvatab vaid ema, on natuke saamatud.

Olen alati arvanud, et kui sobivat meest ei leia, siis lapsi ikka tahaks. Õnneks mul mees on, kuid lapse saamine ei õnnestu. Minu meelest pole kahtlustki, kui väga soovid, siis loomulikult laps muretseda. Tean mitut üksikema, kes just ütlevad, et lapse saamine oli parim nende elus, praegu juba käivad neil lapsed koolis ja kõik on nendega hästi. Tänapäeval ei vaata keegi viltu lapse saamisele üksi, paljud perekonnad purunevad ju ja kunagi ei tea, kuidas elus läheb ja võib-olla tuleb laps üksi üles kasvatada. Iga naine, kes sünnitab on ju potensiaalselt valmis last üksi üles kasvatama. Võib-olla leiad sa oma eluarmastuse alles sellises eas, kus enam lapsi ei saagi, seega siis kasuta praegu seda võimalust ja saa laps(ed).

minu kogemus ütleb seda, et üksikemad, kellel on sündinud poisid, pööravad ära.

Saaresinine, mitu poega sul on? Või oled sina sünnist saadik veidi poolik, mõistuse mõttes?...

Üksik ema olen ja poisi ema..ju ma siis olen ka lihtsalt öeldes metsa poole :D:D Kuigi ise tunnen et vastan küll täitsa ühiskonna normidele ...
Teema alagatajale, muidugi kui tahad ja võimalus on ,siis saa see laps.

olen üksik laps. noh, sündimise ajal isa oli aga kohe lasi jalga ka ning kontakt temaga praktiliselt puudus (v.a. 1-2 korda keskkooli ajal).

rahaliselt oli raske aga emotsionaalselt oli kõik korras. lõpetasin keskkooli medaliga, edasi ülikooli ja magistrissegi. kena, tubli tüdruk olen :)

ainuke võibolla kaasatulnud probleem on see, et ma ei ole suhete osas väga tugev. sõpruses küll aga just meeste-naiste vahelistes. peremudel kui selline puudub. aga see võib nii ehk naa mu isiklik probleem olla, mis tuleb muudest asjadest (on ju ka n-ö ideaalperekondadest lapsi, kes kas üksikud või siis eriti kehvades kooseludes).

nii et, minu poolt "thumbs up".

Mina arvan ka et mees võib olla,aga laps peaks olema.Saaresinist ei paneks üldse tähele.Üksikema nagu iga teinegi ema.Mul on kaks sõbrannat üksikemad.Lapsed igati tublid,hoolitsetud jne.

Mul on tuttav, kes sai üksi lapse. Paari aasta pärast kohtus toreda mehega ning nüüd on neil lisaks ühine laps. Ja pere on armas ja hooliv :-)

*haigutab
kõik, kes te siin kaagutate, et iga naine peab igal juhul endale lapse muretsema, siis te kindlasti kiljute õnnest, kui saate teada, et teie parima sõbranna lapse isa on teie mees.

kuna inimesed on niivõrd piiratud, siis ma ütlen, et ei, mul pole seda juhtunud. ma lihtsalt arutlen teemal, et kuskilt peavad need "emad" oma lastele ka "isa" saama.

ärge kuulake jah mind, ega teie ei pea ju õnnetu olema, kui lasteaias/koolis on isadepäev. peaasi, et teie egotripp on rahuldatud. võtke jah oma lapselt õigus isale & vanavanematele.

ja see on nüüd küll suhtumise tipp - et poegade emade & nende kasvatusmeetodite kohta tohivad arvamust avaldada ainult poegade emad.

järelikult - presidendiproua kohta tohivad ka arvamust avaldada ainult helle meri & ingrid rüütel. jne jne

viimasele
ei saanudki nüüd päris aru, miks sa nii kibestunud oled ja maailma nii tumedates värvides näed, aga maailm on jah värviline ja juhtub igasuguseid asju ja keegi pole millegi eest kaitstud. Mina olen üksikema oma 20 aastasele tütrele ja 4 aastasele pojale. Lihtsalt läks nii, ilma planeerimata, et läheks nii.
Aga arvan küll, et naisterahval peab olema laps, enda oma või õe-, vennalaps keda poputada ja kellega sidet hoida.
Minu tähelepanek on see, et naised kes on jäänud üksi- kaotavad elumõtte vanemas eas ja ise ei kujuta ette oma elugi ilma oma lasteta. See , et neil pole iga päev isa teisest toast võtta on mõnikord kurb.
Raske on tegelikult öelda, mis õige , mis vale. Kas saada laps teadlikult üksi ja see pole egoism, et anda ühele hingele elu, keda hoida ja armastada. Ja kindlasti pole üksikema täiesti üksi, on veel vanaema ja vanaisa ja onud ja tädid, sõbrad.
Nii et kõikitele optimistidele, torisejatele ja vigisejatele ja romantikutele ilusat kevade algust.
Lõppkokkuvõttes teevad kõik oma otsused ikka ise ja Jumal tänatud.

Mul pole küll midagi selle vastu kui tublid hakkajad naised last soovivad. Endal selle üle ainult hea meel kui kuskil järeltulija tubli ja hoolitseva käe all kasvamas;)

Üksi saadud laps jääb peale isa ilma ka kogu isa liini pidi tulevatest sugulastest, alustades vanaema, vanaisaga, tädidest, onudest ja nende lastest. Arvestades veel seda, et emal endal ei tarvitse ka õde või venda olla. Noh igatahes on kurb kui poeglaps kasvab põhiliselt ema ja vanaemaga ja tal ei ole ühtegi positiivset eeskuju mehe näol. Praegused mehed on enamasti vastutustundetud ja nõrgad. See võib olla ka selle tulemus, et neid on kasvatamisel ümbritsenud ainult naised, kes neile ette ja taha kõik ära on teinud. Aina õpetavad jne. Aga see selleks. Ma ei taha öelda ei ühte ega teist. Lihtsalt mõtisklen selle üle, et tugev pere on praktiliselt haruldus tänapäeval. Üksikemad ja lasteta naised on ülekaalus. See, et sul last ei ole on tegelikult selle tulemus, et selle lapse ilmaletulekuks ei ole olnud talle sobivat keskkonda. Aga muidugi kõige tähtsam lapse jaoks on ikkagi ema ja emaarmastus. Ma ise olen otsustanud küll üksikuks jääda. Olen hoidnud nii palju teiste üksikemade lapsi, loomulikult tasuta. Aastatega jääb titeisu tegelikult väiksemaks ja enam ei taha ka teiste lapsi hoida - lausa vastu hakkab.