Vanust rohkem kui küll, täiesti viimane aeg lapse tegemiseks, mees on parim võimalikest, lapsesoov nagu vahel isegi on olemas. Viimasel ajal on enne päevi kuidagi rase tunne olnud, siis päevade ootuses natuke nagu loodan isegi ja kujutan ette, et võiks, arvan ise, et ilmselt oleksin kurb, kui jälle päevad hakkavad. Aga kui nad lõpuks hakkavad, olen kuradima rõõmus, et hakkasid ja see projekt jälle aia taha läheb...
Miks see lapsesaamine nii õudne tundub? Kogu elu keeratakse pea peale, su hästitoimiva kehaga võib juhtuda eiteamis, kohtud paari tõeliselt meeldiva meditsiinitöötajaga, aga paljud neist on kahjuks ebameeldivalt ükskõiksed ja hoolimatud (kahjuks on kokkupuuteid sellistega olnud aasta tagasi peetunud rasedusega). Ma pole mingi nõrgake, et huumoriga mõnest sellisest jobust üle ei saaks, aga kõik see ei meelita ju ka oma elu ja tervist nende kätte andma.
Samas on mulle oluline, et lapses oleksid nii mu mehe kui minu geenid, seega lapsendamine pole ka minu teema. Laps pole vist üldse minu teema, olulisem on armastus mehe vastu, lihtsalt loodus sunnib praegu lapsesaamisele mõtlema ja üks tunnete ja mõistuse virvarr käib.
Kas ma olen ebanormaalne?

Ei ole, samad mõtted.
Ilmselt kaalun 3-4-5 aasta pärast uuesti.
kui vana teie?

Leidub naisi, kel ei teki mitte kunagi ja mitte ühelgi tingimusel siirast lapsesoovi ning siis ongi ainuõige tegu lastetuks jääda.

Tahaks sinu asemel olla ja ei sünnitaks mitte iialgi.Kahetsen jubedalt!!!

Nii kurb on lugeda sellist asja. Ei tahaks olla sinu laps. Äkki katsuksid kuidagi oma suhtumist muuta, vähemalt lapse pärast, kui ta sul kord juba olemas on?

Kui iseendale ka päris ausalt üles tunnistada, siis seda last, kes peaaegu oli olemas, hakkasin tahtma küll, aga et teda ei tulnud ja selle asemel sain hulga "huvitavaid" elamusi + kohtasin paari ebameeldivat arsti (kuigi jah, ämmaemand oli lihtsalt suurepärane inimene), siis kõik see jama kokku ei ole minu soovi just suurendanud.
Juhtuks see kõik kuidagi minu enda teadmata ja poolunes, siis ehk võiks... :)

Maie, miks Sa kahetsed?

Suhtumist lapsesse muuta ei saa vastu oma tahtmist.On ta siis oma või võõras.Alles nüüd sain aru ,kui nõme elu võib lapsega olla ja takistab tervet elu.Pealegi on lapsega naine meie ühiskonnas põlatud ,eriti tööandjate poolt.Uhh,kuidas ma kahetsen!

Aga kuidas olid sinu enda suhted oma emaga? Mina küll mõtlen praegu, et kuradi õudne oleks oma ema käest teada saada, et ta minu olemasolu kahetseb. Loodan, et seda kunagi ei juhtu ja et see nii ei ole. No võib-olla ongi lugu nii trööstitu, et sa ei saa muuta suhtumist oma lapsesse. Aga kas sa enne lapse sündi soovisid teda ja kahetsema hakkasid alles pärast, või ei soovinud tegelikult kunagi? Ei teagi, mida öelda. Kurb.

Elage elu ja ärge mõelge ulmet. Ärge tehke elu keeruliseks.
Igal naisel ja mehel ei pea laps olema.
Laps ei ole mänguasi.

Mul pole kunagi olnud lapsesoovi, teisemeast saadik korrutanud, et mul lapsi ei tule. Ja olen endiselt samal meelel.

Korra olen küll aborti teinud, kuna õnnetu juhuse tahtel jäin rasedaks. Ei tekitanud rase olemine mingeid muid tundeid. Ilmselt pole kõigi jaoks lapsi ettenähtud.

Mul ei olnud ka soovi lapsi saada. Õigemini, mõttes oli laps saada 30ndate lõpu poole. Aga saatuse tahe oli laps mulle saata ootamatult planeeritust aastaid varem. Alguses olin šokis. Siis hakkasin mõttega harjuma. Nüüd, mil laps on juba peaaegu 1-aastane, olen ma ülimalt rahul selle väikese armsa olevusega, kes igal hommikul soojalt naeratab, käed ümber kaela paneb, omas keeles mulle vastu laliseb... Ma momendil ei kujuta enam ettegi, et mul last ei ole. Kõik tuleb omal ajal ja kui tuleb, siis juba nii, et see on kõige õigem.