Lapsesoov
kust võtta see tõeline lapsesoov?
adjöö 16. aprill 2014, kl 19.56 |
Vanust rohkem kui küll, täiesti viimane aeg lapse tegemiseks, mees on parim võimalikest, lapsesoov nagu vahel isegi on olemas. Viimasel ajal on enne päevi kuidagi rase tunne olnud, siis päevade ootuses natuke nagu loodan isegi ja kujutan ette, et võiks, arvan ise, et ilmselt oleksin kurb, kui jälle päevad hakkavad. Aga kui nad lõpuks hakkavad, olen kuradima rõõmus, et hakkasid ja see projekt jälle aia taha läheb...
Miks see lapsesaamine nii õudne tundub? Kogu elu keeratakse pea peale, su hästitoimiva kehaga võib juhtuda eiteamis, kohtud paari tõeliselt meeldiva meditsiinitöötajaga, aga paljud neist on kahjuks ebameeldivalt ükskõiksed ja hoolimatud (kahjuks on kokkupuuteid sellistega olnud aasta tagasi peetunud rasedusega). Ma pole mingi nõrgake, et huumoriga mõnest sellisest jobust üle ei saaks, aga kõik see ei meelita ju ka oma elu ja tervist nende kätte andma.
Samas on mulle oluline, et lapses oleksid nii mu mehe kui minu geenid, seega lapsendamine pole ka minu teema. Laps pole vist üldse minu teema, olulisem on armastus mehe vastu, lihtsalt loodus sunnib praegu lapsesaamisele mõtlema ja üks tunnete ja mõistuse virvarr käib.
Kas ma olen ebanormaalne?
Miks see lapsesaamine nii õudne tundub? Kogu elu keeratakse pea peale, su hästitoimiva kehaga võib juhtuda eiteamis, kohtud paari tõeliselt meeldiva meditsiinitöötajaga, aga paljud neist on kahjuks ebameeldivalt ükskõiksed ja hoolimatud (kahjuks on kokkupuuteid sellistega olnud aasta tagasi peetunud rasedusega). Ma pole mingi nõrgake, et huumoriga mõnest sellisest jobust üle ei saaks, aga kõik see ei meelita ju ka oma elu ja tervist nende kätte andma.
Samas on mulle oluline, et lapses oleksid nii mu mehe kui minu geenid, seega lapsendamine pole ka minu teema. Laps pole vist üldse minu teema, olulisem on armastus mehe vastu, lihtsalt loodus sunnib praegu lapsesaamisele mõtlema ja üks tunnete ja mõistuse virvarr käib.
Kas ma olen ebanormaalne?
kohe 30 16. aprill 2014, kl 20.04 |
mitte kuskilt 16. aprill 2014, kl 20.08 |
Maie 16. aprill 2014, kl 20.12 |
Maiele 16. aprill 2014, kl 20.31 |
adjöö 16. aprill 2014, kl 20.41 |
Kui iseendale ka päris ausalt üles tunnistada, siis seda last, kes peaaegu oli olemas, hakkasin tahtma küll, aga et teda ei tulnud ja selle asemel sain hulga "huvitavaid" elamusi + kohtasin paari ebameeldivat arsti (kuigi jah, ämmaemand oli lihtsalt suurepärane inimene), siis kõik see jama kokku ei ole minu soovi just suurendanud.
Juhtuks see kõik kuidagi minu enda teadmata ja poolunes, siis ehk võiks... :)
Juhtuks see kõik kuidagi minu enda teadmata ja poolunes, siis ehk võiks... :)
Maie 16. aprill 2014, kl 20.45 |
Maiele 16. aprill 2014, kl 21.08 |
Aga kuidas olid sinu enda suhted oma emaga? Mina küll mõtlen praegu, et kuradi õudne oleks oma ema käest teada saada, et ta minu olemasolu kahetseb. Loodan, et seda kunagi ei juhtu ja et see nii ei ole. No võib-olla ongi lugu nii trööstitu, et sa ei saa muuta suhtumist oma lapsesse. Aga kas sa enne lapse sündi soovisid teda ja kahetsema hakkasid alles pärast, või ei soovinud tegelikult kunagi? Ei teagi, mida öelda. Kurb.
tiia 16. aprill 2014, kl 21.41 |
n32 02. mai 2014, kl 17.37 |
Nüüd ema 03. mai 2014, kl 23.48 |
Mul ei olnud ka soovi lapsi saada. Õigemini, mõttes oli laps saada 30ndate lõpu poole. Aga saatuse tahe oli laps mulle saata ootamatult planeeritust aastaid varem. Alguses olin šokis. Siis hakkasin mõttega harjuma. Nüüd, mil laps on juba peaaegu 1-aastane, olen ma ülimalt rahul selle väikese armsa olevusega, kes igal hommikul soojalt naeratab, käed ümber kaela paneb, omas keeles mulle vastu laliseb... Ma momendil ei kujuta enam ettegi, et mul last ei ole. Kõik tuleb omal ajal ja kui tuleb, siis juba nii, et see on kõige õigem.
Lisa postitus