Vanust rohkem kui küll, täiesti viimane aeg lapse tegemiseks, mees on parim võimalikest, lapsesoov nagu vahel isegi on olemas. Viimasel ajal on enne päevi kuidagi rase tunne olnud, siis päevade ootuses natuke nagu loodan isegi ja kujutan ette, et võiks, arvan ise, et ilmselt oleksin kurb, kui jälle päevad hakkavad. Aga kui nad lõpuks hakkavad, olen kuradima rõõmus, et hakkasid ja see projekt jälle aia taha läheb...
Miks see lapsesaamine nii õudne tundub? Kogu elu keeratakse pea peale, su hästitoimiva kehaga võib juhtuda eiteamis, kohtud paari tõeliselt meeldiva meditsiinitöötajaga, aga paljud neist on kahjuks ebameeldivalt ükskõiksed ja hoolimatud (kahjuks on kokkupuuteid sellistega olnud aasta tagasi peetunud rasedusega). Ma pole mingi nõrgake, et huumoriga mõnest sellisest jobust üle ei saaks, aga kõik see ei meelita ju ka oma elu ja tervist nende kätte andma.
Samas on mulle oluline, et lapses oleksid nii mu mehe kui minu geenid, seega lapsendamine pole ka minu teema. Laps pole vist üldse minu teema, olulisem on armastus mehe vastu, lihtsalt loodus sunnib praegu lapsesaamisele mõtlema ja üks tunnete ja mõistuse virvarr käib.
Kas ma olen ebanormaalne?