Tere. Sooviks teada, millised on kogemused esimese sünnitusega. Mis ajal haiglasse minema peab ning mis seal edasi sai? Kuidas see protseduur toimus? Kuni sinnani, kui laps sündinud ja kõik tehtud? Mis tehti, kuidas kõik sujus jne jne jne
Sooviks infot, kuna varsti ise samas seisus :)

Ette tänades,
T

soovitaks minna raamatukokku või raamatupoodi ja vastavasisulisi raamatuid lugeda. Näiteks eesti autorite "Nüüd ma tulen". siin võid ka sellise info otsa sattuda, et võtavad igasuguse isu sünnitada ära.

aga mul olid positiivsed kogemused. haiglasse hakkasin minema siis, kui valude vahed olid umbes 5 minutit (haiglasse oli 70 km).
haiglas anti öösärk selga, asjad saime kohe perepalatisse ära panna ja siis olime mehega sünnitustoas. mulle meeldis voodis külili valutada. ämmakas käis kogu aeg vaatamas ja küsis kas tahan midagi, tassis mulle kott-tooli ja pingi ja jumalteab mis veel kokku. vannivõimalus oli ka, aga jäi kasutamata. vahepeal kuulati loote südametoone KTG anduriga (KTG ise pandi ainult korra peale). presside alguses otsisime koos ämmakaga sobivat asendit, üldse oli mul vägavägaväga tore ja abivalmis ämmaemand. protseduurist pole suurt midagi kirjutada, eks see ole igalühel erinev: kuulad oma sisetunnet ja ämmaka nõuandeid. mul sujus kõik hästi.

mina soovitaks natuke kirjandust lugeda enne, et mingigi ettekujutus oleks olemas. mul oli ka sünnitusplaan kirjutatud. küll suht üldsõnaline, aga ikkagi minu jaoks olulised asjad kirjas. näiteks see, et last minu ega mehe juurest ära ei viidaks ja et mees nabanööri läbi lõigata saaks jms

to W! Kus linnas kliinikus olid?

Võrru sõitsin Tartust :P

oeh, ega sünitusel küll midagi roosilist pole. karjud, oigad, mida iganes seal pikali maas 2 päeva, ennem kui asjaga maha saad.lõpuks nii väsinud, et ei jõua rääkidagi.

jummel sõitsid ka? Ma Tartus just..Miks nii otsustasid??
Peale siukseod jubadaid uudiseid kardan neid riiklikke kliinikuid..mõtlen juba ehk erakasse minna..

nooh ega kõigil siis 2 päeva lähe, minul oli kõik kokku 10 tundi. keskmiselt on esmassünnitus 12-15 tundi.
hirmutada ikkagi ei maksaks, see hirm ei aita kedagi. kõigeks tuleb muidugi valmis olla, aga mitte läbi hirmu

Mina sünnitasin täpselt 1 kuu tagasi .
Kuna rasedus oli üle läinud pandi mind esmaspäeva hommikul haiglasse ning teisipäeval toimus esimene geelitamine ning hakkas ka limakork eemalduma teisipäeva öösel oli kõhus selline päevade valu juba mis ei lasknud öösel magada.
Hommikul kõht enam ei valutand ja kell 11 päeval toimus uus geelitamine ning arst ütles et emakas juba ilus pehme .
Läksin siis tagasi palatisse ,kuid siis hakkas uuesti kõht valutama nagu päevad oleksid ja nii ma siis tammusin mööda koridori edasi ja tagasi ikka ,lõpuks üks arst märkas seda pool kaks ja kupatas mu sünnitustuppa.
Seal pidin selga ajama öösärgi ning voodisse heitma ning pandi KTG külge. Peagi oli ka mees mu kõrval kui see KTG ära võeti läksin teise sünnitustuppa mis oli suurem ja täis igast asju kus sa sünnitada võid....kõht ikka valutas natukene, ei mingeid hulle valusid polnud. Nii mina siis ikka tammusin seal palatis,sest kõndides kadusid valud hoopiski ära.
Vahepeal toimus seal mitu sünnitus päeval...küll see oli hirmus kuidas nad karjusid et ei suuda ja ei jaksa enam siis oli küll tunne et paneksin jooksu.
Lõpuks siis 21.30 tulid mul veed ära ning valud kadusid täielikult. Ahjah, iga umbes poole tunnitagant olin KTG küljes.
Peale vete ära tulekut pandi mind jälle selle asja külge ning umbes kell 23 hakkasid juba natukene suuremad valud...ja siis oli selline tunne nagu miski liigub koguage alla poole ja see oli selline kummaline tunne ....tglt nagu eriti valu ei olnudki ...lihtsalt imelik oli.
Lõpuks siis arst lubas pressima hakata ja siis oli selline tunen nagu oleks potil ja kõht kinni...enam kõht ei valutanud .
Mingi 8 minti pressisin vahedega ja oligi tita käes.
Peale sünnitust suruti platsenta ja veri välja ning pandi ka narkoosi alla sest platsenta tükid oli emakasse jäänud. Peagi ärkasin ülesse siis olin veel mingi tunnike sünnitustoas , pressiti mult verd välja ja kell 4 hommikul viidi palatisse kus käidi ka koguaeg kõhtu pressimas ja 6.30 hommikul toodi laps mulle kes jäigi minu juurde nii kauaks kui koju saime .
Mina ütlen küll seda et minul oli väga lihtne sünnitus....ei ma karjunud ega miskit sest lihtsalt valud olid nii nõrgad
Algul kartsin meeletult sünnitust aga kui kõik juba toimuma hakkas kui sünnitustoas olin polnud enam ka mingit hirmu , kõik sujus väga hästi ning ütlen ausalt et hambaarstile kardan rohkem minna kui sünnitama :p

Edu sulle !

Tänud põhjaliku vastuse eest :)
Õnnitlused tagantjärele ja tita kuuseks saamise puhul :)

ei oskagi täpselt öelda miks. tahtsin lihtsalt rahulikumat ja vaiksemat kui Toome (kuigi ka seal on juhtunud et oled ainuke osakonnas). Kõik soovitasid Põlvat, aga mul Võru nagu kodusem. Kui mingi hetk oleks sisetunne ütelnud, et ei sõida, siis poleks sõitnud ka. Tagantjärgi olen rahul. Mulle meeldis veel see, et sünnitusmajas külalisi ei käinud, saime rahulikult omaette olla.

mina sünnitasin viis kuud tagasi ja see algas niii:mul oli juba õige aeg käes isegi natuke yle läinud ja siis ma riisusingi väljas lehti kui äkki tundsin et midagi kahtlast on lahti natukese aja pärast sain aru et algasid tuhud:)kella viiest hakkas see kõik pihta peale viit siis natuke läksime sugulast kooli viima kes asusu haiglast 60 kilomeetri kaugusel poole seitsmest olime mu vanemate kodus tagasi mis oli haiglast 25 kildi kaugusel siis käisime veel saunas kähku pesemas ja mees võttis natuke leili ja siis läks haigla poole tee kella seitsmeks olime haiglas ja siis peaaegu polnudki enam tuhude vahet arst ytles et pool sünnitust on juba läbi:)ma mõtlesin et polnud yldse valus ju:)siis tehti veekott katki ja hakkasid hullemad valud kella üheksast ta siis tuligi polnud hullu midagi valus oli aga selle unustasin ma kohe ära kui mu pisi tytar mu kõhule pandi ma veel kysisin mitu korda et kas tegelt ka et tüdruk:)ma tahtsin tytart mees poega ja kui sain teada et tydruk oli rõõm suur:)NB:mees oli terve sünnituse toeks ja see aitas kõige enam!!!lõikas isegi nabanööri läbi alguses ytles et ei lõika aga arst andis käärid kätte ja lõikas:P esimene asi mis ta vaatas oli et lapsel on jalge vahelt midagi puudu:)see oli kõige naljakam asi mis juhtus:)uskuge mind see ei ole yldse nii hull:)mul ka tuttav sünnitas ennem mind siis ytles et see on hullult valus ja hirmutas nii ära ise on loll et nii mõtleb!!!lapse sünd on kõige ilusam asi ja need valud on selle asja juures väga väike asi:)

mis moodi seda verd kõhust välja pressitakse?? Esimest korda kuulen sellist juttu.

vere pressimisst pole mina ka kuulnud, aga mul pressis arst platsenta välja, kuna minu pressimise peale see ei väljunud. ja see käis nii et arst lükkas oma teravad näpud täie jõuga kõhtu. see oli ysna vastik arvestades seda et olin just ka lapse synnitanud.

mind pandi esmaspäeval haiglasse kuna rasedus oli üle kantud ja lootevett vähe. teisip geelitamine, natuke valutas aga ei midagi hullu. kolmap ultraheli näitas et vett pole, tuleb ruttu tegutseda. pandi tilguti mingi 10 paiku ,saadeti sünnitustuppa, kella poole 12st olid juba parajad valud. Iga poole tunni tagant kuulati toone, sellel ajal oli raske paigal olla kuna oleksin tahtnud ise kogu aeg püsiti olla (olin lugenud et see kiirendab tulekut) kui kella 3 aeg oli avatust 3 cm öeldi et öösekl sünnib ära. valud olid tugevad, sain pool tundi vaerugaasi. kella 4 paiku oli ikka 3cm avatust, siis aitas tõusin ise püsti. tunni aja pärast tundsin et midagi on teistmoodi, laps hakkab sündima. lasin mehel arsti kutsuda, ta tuli et ei oel midai, läheb veel aega aga siis vaatas ütles et oh, pange asjad valmis kohe sünnib. ja pool 6 oligi poja käes. kaks korda tegi nutuhäält ja jäi uudistama. pandi minu kõhule, siis isa lõikas nabanööri läbi, mõõdeti kaaluti ja laps sai kohe rinda ka. kaalimise ajal sünnitasin platsenta, see oli ka ok. küsiti kas tahan näha, muidugi tahtsin. kujutasin seda teistmoodi ette ka muide. kaks tundi olin veel sünnitustoas, esimesed poolteist oli laps ka teise lõpus pesti pandi riide ta, mind tehti korda ja anti süüa. külalised tulid ka juba sünnituspalatisse. siis saime perepalatisse. õhtul käisime last veel lastetoas vaatams (Olimegi terve õhtu praktiliselt seal) kella pool 11 kui magasime toodi laps palatisse, tahtis süüa :)
ahjaa naerugaasi ajal oksendasin natuke, see pidi normaalne olema. kui juba pressima hakkasin anti mingi tablett keele alla vist mingi ergutav-turgutav glükoos vms. millal tilguti ära võeti seda ma ei mäleta, eismene pilt kui laps alles teki ses siis enam kanüüli ei olnud aga kell 5 kui arst kontrolli tuli ja laps sündima hakkas siis oli veel kanüül ja tilguti ka.

ahjaa kui edasi minna siis mina sain tohutult energiat sünnitusest, mees oli palju rohkem väsinud kui mina, vajus kell 9 ära. järgmisel päeval istuda ei saanud, pissimine oli imelik. istumine oli mitu päeva valus kuigi õmbluseid ei olnud. kuigi juba teisel päeval pärast sünitust käisin kakal see polnudki nii hull kui arvasin algul.

Hea meelega jätan sellise sündmuse elus vahele.
Jutud nagu kuskilt õudufilmist!

esimesed märgid, et miskit vist hakkab toimuma ilmnesid kell 11 hommikul kerge kõhuvalu näol. Pidasin seda gaasivaluks kuna eelmine päev oli meeletult ploome söödud. Peale lõunat lõi kõhu lahti ja oksendasin meeletult, siis olin päris kindel, et tegu hoopis mingi kõhujamaga. Kuna aga nädala pärast oli ka sünnitus tähtaeg, siis näris ikka väike kahtlus, et äkki on see kõik kuidagi sünntusega seotud. Kella 19 ajal sai siis haiglasse mindud igaks juhuks. Ja seal siis öeldi, et emakas on 5 cm avanenud ja varsti hakkan sünnitama. Siis mõtlesin küll, et issand kas sünnitusvalu ongi siis selline täiesti mitte midagi ütlev kõhuvalu.
Jäin siis eelsünnitustuppa ootama, mis edasi saab. samas toas oli ka teine valutaja, kes seal juba eelmisest õhtust ja kes röökis nagu loom. Hirmutav oli seda kuulda ja mõelda, et äkki ma varsti sama hulludes valudes ja röögin.
Tegelikult läksid küll valud pisut tugevamaks, aga ei miskit hullu. Hullem oli see, et ma pidevalt oksendasin. Ja teeine veider asi minu puhul oli see, et ma ei talunud, et mind paitati, masseeriti. see vallandas kohe okserefleksi. Lõpuks kuskil kella 23 ajal tundsin, et tahaks jubedalt hädale minna. Läksin siis wc-sse istusin seal potil ja vahtisin lakke ning rääksin oma kohe sündiva lapsega, et tule juba kiiremini ma tahaks sind nii väga näha. Häda mul muidugi ei tulnud, aga tunne oli, et miski on kohe kohe tulemas. Kuna istusin seal ikka vähemalt pooö tundi, siis tuli õde vaatama, et mis ma teen ja mind sinna õigesse tuppa kutsuma. Ja nii kui ma siis sealt poti pealt püsti tõusin tundsin, et no ei saa käia, et miskit on jalgevahel. Ja nii ta oligi, et siis kähku lauale ja kuna laps pressis end koos lootekotiga välja, siis tehti see jõuga katki ja nii ta sündis.
5 min. hiljem sündis suure kisa ja röökimisega ka eelpool mainitud teise sünnitaja laps.

Kõige ebameeldivam, mis sünnitusest meeles on minu jaoks see oskendamine.

mina sünnitasin Haapsalu haiglas,16 ja 11 aastat tagasi. väga, väga ebameeldivad kogemused.loomulikult läksin sinna kiirabiautoga ja ikka üksinda.tollel ajal polnud mehed sünnituse juures.haiglasse läksin kohe, kui valud hakkasid.minul kohe iga paari minuti järel.olin siis voodil pikali ja karjusin ikka oma 12 tundi. ämmaemand käis mind vaatamas.tõi juua ja mida vaja.suures valus rebisin lõhki kõik voodiriided, samuti enda öösärgi..jne.ja karjusin hääle.meeletud valud olid, nagu keegi saeks mind pooleks.siis lauale minek ja siis hakkas sünnituseks.läks seal ikka umbes pool tundi.siis õmmeldi mind kokku tagasi, kuna kärisesin pooleks.lapsega kõik korras.
teise sünnituseni jõudsin, siis 5 aastat hiljem.täpselt samavalus, kõik samamoodi..jne.ainult lõhki ei kärisenud.aga sünnitus kergem küll polnud.ja tänaseks on mul imetoredat kaks tütart.olen õnnelik, et lapsed terved on ja samuti ise.

noh kui aus olla siis...mina näiteks sünnitasin 4 aatsta tagasi ja nüüd tean juba mida vältida :) jubedaim kogemus minu elus oli sünnitus

issand kui rõve

olen ka sünnitanud kolm last ja tean, et sünnitusvalu on olematu hingevalu kõrval.nägin pealt auto õnnetust, kus inimesed põlesid autosse sisse. need ohvrid olid minu vanemad. see oli valus ja on siiani. sünnitada endale laps, see on ime. mõtle sünnitusel kohe,kohe nähtavale beebile, kes on päris sinu oma ja igasugune valu on täiesti tühine.

Mõelge sellele, et see ei ole jääv valu ja kohe-varsti on pisike ilmaime teie kõhul, valud möödas ja te ei suuda teha muud, kui üksisilmi oma last vaadata, totakas naeratus näos:D
Mul on neli last, kõigi sünnitused on kestnud alla 4 tunni, valus oli vist jah ka, aga usu mind, need valud on kohe meelest läinud, kui pisike kõhule pannakse:D
Ja pole vaja ennast hirmutada, kõigil on erinevad lood ja kogemused, aga lõpp on neil valudel igati rõõmus:))
Kiiret ja kerget sünnitust sulle:)

ega ikka alati ole küll...see tekitabki paljudes väsketes emades depressiooni,et kõik naised räägivad oi kui vahva oli ja valud läinud ja nii tutipluti ematunne.....minul küll polnud mingit ematunnet...vaid kisav tulnukas...kuigi oodatud ja jubedad magamata ööd 1 aasta,ning meeletu depressioon ja väsimus

Ma arvan, et iga lapsi saada sooviv ema on kursis, et lapse kasvatamine ei ole alati mee lakkumine. Aga sina 113 katsu edaspidi enam mitte sünnitada, kui lapsed ainult ühed jubedad röökivad jubetised on.
Rõõmu on ikkagi rohkem. See mõnus beebi lõhn, pisikesed edusammud iga päev.Esimene naeratus, esimesed kikud, sinu poole sirutuvad käed, ägedalt mahlane musi jne.jne.
Minu põnn on praegu üheksa kuune ja ma pole kordagi tundnud, et ma ei jaksa, ometi on mul veel nelja aastane nareupall ka.
Ma ei ole mingi superema, ma lihtsalt armastan oma lapsi.
Ja oligi nii, et kui laps kõhule pandi, olid valud meelest läinud:)

lapse sünd(sündis loomulikul teel ja haiglas) on minu elu üks ilusamaid sündmusi. valus ikka oli ka, aga rohkem ikka selline ürgne, võimas ja rõõmus kogemus. kestis esmasünnitaja kohta suht vähe-alla kolme tunni, aga oli väga intensiivne. meie peres naistel ongi olnud üsna kerged ja kiired sünnitused. algas ka koduse kõhulahtisusega ja siis ma mingi pool tundi vähemalt passisin wc poti peal ning sünnitusvalu tundus tõesti nagu mingi ülevõimendatud kõhutõbi.lõpu poole haiglas viibisin nagu mingis oma maailmas. haiglas (Toomel) oli kõik üsna viisakas. alates ämmakast lõpetades koristajaga. olin pärast lapsega kolmeses ühispalatis ja sellegi kohta pole midagi kobiseda. päris põnev oli ka teiste palatikaaslaste lapsi näha.
sünnitus ja lapse esimene eluaasta on olnud lihtsad. ei tea, mis edasi saab, kardan hoopis natuke puberteeti(lapse tulevast siis).
soov järgmine laps hakkama panna oli juba vähemalt kuu peale lapse sündi, seni pole veel näkanud. las tuleb omal ajal.

ahjaa, üks väga jube kogemus seose lapse sünniga on mul ka-nimelt piimapais ja sellest tulnud rinnapõletik. 3 päeva kõrge palavik, valusad tissid, külmavärnad jm. jube jube. vot seda küll rohkem läbi elada ei soovi.

mul oli täpselt sama kogemus mis eelmisel: sünnitus väga lihtne, aga vot see piimapais oli jube. samas annan rinda juba üle aasta, niiet üle elasin.

aga tean et osadel läheb jälle see paisuteema kuidagi nii möödaminnes

Kohe esimeste valude peale pole mõtet jooksma hakata!!!! Mina jooksin ja siis istusin lihtsalt 3 päeva haiglas ning ootasin sünnitust. Sest ega haiglast enam koju siis lasta. Oleks võinud kodus rahulikult olla. Õde ütles ka, et kiire on siis alles, kui lootevesi väljub või kui valud on ikka väga tugevad.