tuli meelde kuidas kunagi ütlesid mulle midagi sarnast. kaheksa kallistust päevas ongi see ime, et elada sajani. olin siis vist liiga noor, et tõsiselt hoolida sajandi vanuseks elamisest. seepärast ehk vaid naersingi su sõnade üle, kuigi sinu kallistamise vastu ei olnud mul kunagi midagi.
aeg on astunud edasi ja täna sain teada, et kallistamisele on päris oma päev antud. seda on nii tähtsaks peetud. mul pole selle vastu midagi. ometi oleks huvitav teada, kas on vahet, mil moel seda tähtsust teisele antakse? mõistuse järgi ehk mõistlikult või normide järgi ehk normaalselt või veel kuidagi
püüdsin praegu meenutada, millal ma sind viimati kallistasin. meenusid mõned eredad hetked, aga see viimane kord mitte.
meenus hoopis kui sa ise seda tegid. mu küsimuse peale miks, andsid vastu, et tahad teada mis tunne sul siis tekib. loogiline. ma olin algusest peale sinu eksperiment, et mitte kaduda elust tõelist kirge tundmata. olid alati nii lahke tagamaid seletama.
olgu. täna on siis päev, mil sobib kallistada. suisa nõutud oleks see. ja ma tean, tunnen, et vajaksid praegu tõesti üht või mitut seesugust. muidugi pole mingi kunst seda praegu äragi arvata viimaste uudiste taustal, andeks see suutmatus vältida muiet, ometi teen seda meeleldi, hoides, hingega, mõtteta, südamest.
võid vabalt avada sama kunstide ukse