"Gunnar Aarma on öelnud, et emmates või kallistades loome positiivse välja. Naine vastutavat perekonna vaimsuse eest 60% ja mees 40% ulatuses. Naine peaks päeva jooksul meest vähemalt kuus korda kallistama, kui mees teda neli korda kallistab. See ei olevat nali.

Kallistades saame öelda, et avatust, hoolivust ja sallivust ei ole vaja karta, häbeneda ega tõrjuda, et kaasinimest võib usaldada." Nii on kirjutanud meedik Olli Tõnurist.

Avatust, hoolivust ja sallivust soovides ning suured kallid kõigile!

Mulle ei meeldi kui keegi mind käperdama tuleb.

täitsa jama lahti, võtan plakati, kirjutan sinna peale, et kujuta ette, ma kallistan sind..., kodus, oma pere piires kannatan veel ära...
praegu käsil "Minu Guatemaala", seal kombeks tere ja headaega kallistada ja musitada..., ma oleks seal supermats..., ei salli kah...

minule meeldib igasugune kehaline kontakt, ma muudkui kallistan. meil on selline kallistajate perekond ja see ma armastan sind on ka kusagilt tulnud, vist lapsed on toonud või levis see viirusena lääne televisioonist, seda öeldakse meil ka vähemalt kolm korda päevas.

näedsa...nii hilja sain teada, mis päev täna...oleksin mõne ka ära kallistanud...:D

tuli meelde kuidas kunagi ütlesid mulle midagi sarnast. kaheksa kallistust päevas ongi see ime, et elada sajani. olin siis vist liiga noor, et tõsiselt hoolida sajandi vanuseks elamisest. seepärast ehk vaid naersingi su sõnade üle, kuigi sinu kallistamise vastu ei olnud mul kunagi midagi.

aeg on astunud edasi ja täna sain teada, et kallistamisele on päris oma päev antud. seda on nii tähtsaks peetud. mul pole selle vastu midagi. ometi oleks huvitav teada, kas on vahet, mil moel seda tähtsust teisele antakse? mõistuse järgi ehk mõistlikult või normide järgi ehk normaalselt või veel kuidagi

püüdsin praegu meenutada, millal ma sind viimati kallistasin. meenusid mõned eredad hetked, aga see viimane kord mitte.

meenus hoopis kui sa ise seda tegid. mu küsimuse peale miks, andsid vastu, et tahad teada mis tunne sul siis tekib. loogiline. ma olin algusest peale sinu eksperiment, et mitte kaduda elust tõelist kirge tundmata. olid alati nii lahke tagamaid seletama.

olgu. täna on siis päev, mil sobib kallistada. suisa nõutud oleks see. ja ma tean, tunnen, et vajaksid praegu tõesti üht või mitut seesugust. muidugi pole mingi kunst seda praegu äragi arvata viimaste uudiste taustal, andeks see suutmatus vältida muiet, ometi teen seda meeleldi, hoides, hingega, mõtteta, südamest.
võid vabalt avada sama kunstide ukse

Pole midagi vastikumat ja ebasiiramat kui võhivõõraste inimeste omavahel emblemine. Isegi lihtsalt tuttavate või töökaaslastega on vastik. Kallistan vaid lähedasi ja armsaid inimesi.

uurisin, mis ma uurisin, ei näinud kusagil soovitust emmelda võõrastega. eestlase ihu on eestlasele väga ligidal ja väga privaatne, ometi, kui just lähisugulasi mitte arvestada, on alguses kõik võhivõõrad. kes ajapikku saavad, võibolla, omaks;)

Kummaline, et inimesed on nii väga füüsilise läheduse vastu. Minu jaoks on kallistamine osa igapäevaelust. Ei näe selles soojas liigutuses midagi teeseldut ega eriskummalist, ei midagi sellist, mida peaksin imporditud võltsiks näotegemiseks. Kui kallistamises on soojus ja tunded, on see just nimelt see, mida inimene oma igapäevaellu tasakaalustuseks vajab. Aga loomulikult on õige see, et igaüks käitub vastavalt oma harjumustele, tõekspidamistele ja tundevoogudele.

Jah, nõukogude inimesel puudus see harjumus. Mul on hea meel, et kusagil ja kunagi, hakkasin ema igal kohtumisel ja lahkumisel kallistama. Ta oli üllatanud, õnnelikult üllatunud. Ma arvan, et kallistus tegi ta üksiolemise hetked kergemaks, turvalisemaks.
Kallistan noortega, kallistan ka paljude tuttavate ja kolleegidega. Olen kallistanud ka võõrastega, kõik sõltub hetkest.

Kalli-kalli - kandke salli :D

Mina ja mu lapsed kallistame ka alati, kui kokku saame ja kui lahku läheme. Ka minu ema ei olnud harjunud kallistustega, aga mina ja mu lapsed oleme temagi sellesse soojusesse haaranud ning nüüd ta juba ootab seda hetke rõõmuga. Minu väikesed õpilased tulevad päeva lõpus mulle lahkumiskallit andma, ka suuremad õpilased kallistavad tihti, samuti kolleegid, tuttavad, sõbrad. Kallistamine on loomulik osa hetkest ja päevast. Tean inimest, kes oli alati öelnud, et tema ei armasta kallistusi. Ta ei kallistanud oma lapsi ega lapselastki. Ta ei käinud kunagi massaažis, sest vihkas seda, kui teda puudutas keegi võõras. Paari aasta jooksul on temast saanud aga rõõmus ja hoogne kallistaja, ilmselt nii meie, tema sõbrad, kui ka tema lapselaps ja uus mees oleme suutnud kaitsebarjäärid murda. Kallistamisvõhikud uskuge, et see ei ole viirus ega surmav tõbi, pigem leevendus ja mõnus tunne. :)

valulla - minusugust pujääni sa ümber ei veena:)

vaaaal
veenaksin küll, kui oleksid igapäevaselt mu nägemisulatuses :)

ega ikka ei veena küll, korra kannataksin hea läbisaamise nimel ära ja edaspidi hakkaksin pikivahet hoidma juba teadlikult:D

vaaaal
oled siis lootusetu juhtum nii minu praktikas kui ka teiste praktikates. Kummardan Teie meelekindluse ees :P

Mina olen ka nende killast, kes võõrastega pigem ei kallistaks.:) Aga lähedastega, eriti lastelastega, on see lausa loomulik. Ja selleks ei pea üldse kindlat päeva ootama.:)))Aga head kallistamisepäeva kõikidele, kes kallistust vajavad! Virtuaalselt võin kallistada ka võõrastega. Täitsa vabalt.:)

oli mul kaks töökaaslast-kallistajat. hommikukallid ja headaegakallid ja lohutukallid ja rõõmukallid ja... tehti kalli ära ja siis mindi teineteist teise tuppa klatšima

olen märganud, et mõnda inimest ei taha kallistada ja ka tema ise on kallistamise vastu. Külm ja jäine inimene, kes teadlikult väldib kõike "sooja"
Samas on inimesi, isegi võõraid, kellega on kallistamine mõnus. Kõik oleneb inimesest.
Minu lapsepõlves oli kallistamine loomulik ja seda kodus ja sugulaste vahel tavaline. Võõrastega mitte.
Ma arvan, et need, kes väldivad kallistusi ja lähedust, on seesmiselt kurvad ja kuna nad ei taha ka muutuda, las siis nii jääb. Nad õnneks ei tea, millest nad ilma jäävad.

Intiimtsooni ei tohi lasta ligi võõraid,räpaseid, ebameeldivaid ja halbu inimesi. Kui nad sinna vägisi ronida soovivad, siis on see ahistamine ja nii tuleb ka öelda, ärge mind ahistage ja eemalduda, kes teab, millal käsigi pesi ja mis nakkusi ta ise ja tema riided kõik kannavad edasi... Oma lähedastega ja kallimaga kallistatakse vastavalt omavahelisele soovile seda teha.

Millegipärast ronivad igasugused võõrad vanemad naised suvalistele meestele kaela ümbert kinni,kui üldse mingiks tervitamiseks on vaja suhelda, olen märganud. Vaesed mehed, kaastunne teile.

sellega on nii ja naa. vanad inimesed väga vajavad, et neid keegi hellitavalt puudutaks.

ette oma tutvusringkonnas räpaseid ja halbu inimesi. Oma intiimtsooni? aga mõni töökoht nõuab ise kellegi intiimtsooni minemist, näiteks massöör, kuidas ta ütleb, et mina teid ei masseeri, te mulle ei meeldi.
neid elukutseid on veelgi, kus tuleb inimeste intiimtsoonis olla, tahad siis seda või mitte.
Vanemad inimesed jah vajavad seda kallistust, ärme siis keela neile seda.
Mina saan aru et mida rohkem sa endast annad headust välja, seda rohkem saad ka tagasi.

Ma ei käi ka sellises kohas kus võõrad vanad naised meestele kaela ronivad kallistama. Ehk tibu räägib sellest lähemat.

Justjust kallistagegi oma lähedasi vanu inimesi,kes seda teilt kui oma lapselt või lähedasemalt sugulaselt ootavad. Ärge tükkige võõrastele või vähetuttvatele ligi. Kallistage oma vanu emasid, isasid.

minu isa ja ema on surnud...siis ei tohigi minna naabrimeest esimesena kallistama...naist teisena...:D

lisaks veel...

Sellest raasust,
mis kergelt ei kao,
mis pole uhkus,
ei ehe,
sellest piskust,
kus juured ja raod,
räägib mets,
kui on lahkunud lehed.

...silmadega saab ju kallistada...või kägistada...:D

minu jaoks on kallistus millegi märk...armastuse, kaastunde. kallistan neid, keda armastan, kellest hoolin, kellele kaasa tunnen ja lohutada tahan. niisama...moepärast kallistus võrdub mu meelest Brežnevi suudlusega :)))

..kallistused..kes ei soovi kükitagu maha...D!

kraaks ja kotkas
head killud teil. aga olen samal arvamusel.
kallistan ikka neid, kes mulle on lähedased ja kallid. ja nendeks on lapsed ja mees.
mulle on samuti vastik, kui võõrad mind katsuma tulevad.

Lee
kuule, nõukogude ajaga ei alanud veel kogu maailm. minu isa on oli näiteks ennenõukaaegne ja ema nõukaaegne. kogu nõuka aja käis üks ebasiiras emapoolne kallistamine. nii et mis see nõuka aeg nüüd küll kallistamisse peaks puutuma jälle?

kotkas lendas kaua-kaua,
kuni leidis...., no peaks veel mäletama, kui liiga noorlind pole:D

..D..maandusin et puhata...
vaaaal....mäletab!!!