See ei ole linnalegend, see on tõestisündinud vestlus minu ja mu poja vahel. Lihtsalt meenutan, KUI mööda võivad ema ja poeg üksteisest rääkida.
Kõige noorem poeg on üldiselt korralik ja ei pidutse eriti, vahel harva juhtus, et tuli koju mitte reede õhtul, vaid laupäeva hommikul.
Ühel varasuvisel laupäeva hommikul tuli koju, kaine ja adekvaatne ja mõistliku jutuga, kuid valged püksid põlvini mudased. Minu arvamus oli, et kukkusid?
Mille peale tema vastas, et ei, lihtsalt pidu lõppes sellega, et tuli hauda kaevata.
Mina kohe: keda matsite?
Tema vastu, et ei kedagi. Lihtsalt sõber tahtis ja sõber ise oli nii purjus, et ei saanud, ja me siis pidime ise talle kaevama.
Tean tema sõprusringkonna asukohta - Tallinna äärelinn, eramajade rajoonid, nii et järgmine loogiline küsimus oli - kelle õuemuru te nüüd siis ära rikkusite?
Mille peale öeldi solvunult, et ei kellegi, meil on alati kaine autojuht ka, me sõitsime surnuaiale ja sõber näitas oma koha kätte ja eemalt kuuri alt saime labidad ja kaevasime õigele hauaplatsile, sa ei tea kui raske on kahe meetri sügavust kitsast hauda kaevata, kaks meest ei mahu korraga sisse liigutama!
Hakkasin siis selgitama, et mõtle nüüd ka - jaanipäev on paari päeva pärast, sõbra vanemad tulevad kindlasti perekonnaplatsile küünlaid tooma ja avastavad lahtise haua . . .
Mille peale tehti suured silmad ja seletati, et ega ta siis enda platsile hauda kaevata lasknud, vaid ühe oma kliendi platsile!
Olin tükk aega sõnatu, kuni poiss seletas, et see sõber on hauakaevaja ja täna pidi matus olema ja sõber oli eile juba hommikust saadik joonud ja ei olnud suuteline kaevama ja nemad mõtlesid, et oleks ilgelt inetu, kui matuselised tulevad kirstuga ja hauda pole . . . ja mul ei jäänud muud üle, kui oma poega kiita abivalmiduse ja kaine mõtlemise eest.
Nii et teemast mööda, linnalegend ei ole, aga imelik küll. Vähemalt minu arust. Kui keegi seda lugu uuesti räägib, siis teate öelda, et see EI OLE linnalegend.