Käes on juuli, kulla mai.
Minu kord on luuletada,
Sina, mai, ole nüüd pai,
Loe mis minul on pajatada.
Suvi, see soe, on meie maal.
Ka Eestimaa pakub palju vöimalusi.
Päikest endasse säilitada taas,
Et jätkuks südmesse, järgmise suveni.
Kes endas ei leia röömu ja lusti,
Seda suve täiega nautida,
Kahtlustan, et siis järgmine aasta ei lähe hästi,
Ja need tulevad siia jälle tujutsema.
Teisi paika panna, ei ole selles vanuses sobilik,
Oma emotsioone on vaja kontrollida,
See on meie ülesanne, mis, ära öppida vajalik.
Et mitte liialt targutada, soovin teile südamesse rahu ja päikest,
Juulikuist ja söbralikku äikest.

Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh,
piilupart oli rongijuht.

luuleta naudi mõnule sõua jõua vaid
ei see häiri kammitse kaunist maid
omi teid maid meresid randu avastan
väga palju kuldkalakesi kalastan
ei ma vali kuid kuis luuletada võib
selleks iga vaba hetk ylimalt käib

mõnus kuumus lõpuks tulnud
meilegi suure suve loonud
rammestunud mõnus tunne ihus
rõõmust hoian päikest pihus

hommikuse kaste hõbedased pärlid
viimistlevad leiba kui pagarid
joovastates oma nestega rukkipäid
endasse neelama päikesekiiri häid
sellisest viljast saadud jahuga
maiustame meie suve rukkivahuga
tunnetab kylmal talvelgi veel
ikka seda soojust maias keel

kaste hommikul kaua jälle on maas
sygis sellega ennast ilmutab taas
pihlaka preiligi kollakas kleidis
uhkeldab punase ryy ootuses neidis
pervel paluka paulalgi roosad põsed
mesitarust välja on heidetud lesed
ringi juba tuigerdab mehine august
neiud õiekuud seljatas piksepaugust

No igavesti ei saa ju midagi õitseda, muidu ei valmiks viljad ja kõik sureksid nälga...nii lihtne see ongi.

avastasin täna maailma suurt
tahtsin kogeda miskit uut
mida saaks syndsalt tallele panna
hinges pakkuda unelma kuldranna
mis tekitaks tahtmist luues olla
soojuses lykkaks armastuse valla
hoiaks hellitaks silitaks pead
tekitaks yleni minus palju head
jagada tahaks siis saaadud rõõmu
juua klaasidest shampustki sõõmu

taram-taram-taram-taraaa
mai künnab luuleadragaaaa

mai 17. august 2014, kl 20.16


jäi kitsaks mulle minu kuut,
ja tahtsin näha miskit uut.
kas oleks synnis jehhat panna
kui jätan toile kilo manna,
kott makarone, singitalla
ja veerand keeduvorsti "valla"?
ma usun küll, et aitab sest.
tast jäänud ongi ainult kest
mis tarbib vähe. noh aidaa!
pojehhali! njuu laihv! uraaa!
mis sest, et taevast vihma kallab
ma lükkan armastuse valla!
kus olete kõik, mehed head,
kes silitaks mu märga pead?
ma jagan võlusid ja rõõmu
kui valad mulle šampi...
sõõmu!

:DDD

_______________________________________
võttis aasta, nüüd on asi selge:
ei saa sapakale panna bemmi velge!

lööb sygise saabudes õide armastus
punastades ise seda pihlamarjades
loopides myrades laiali õunapabulaid
kullates lisaks kibedaid sibulaid
märgade huultega keelega noolides stampi
tähtede sajus juues koos kihisevat shampi

mai, su luule pole kõige kaunim
kuis kirjeldada seda ühes lauses
vast ütlen otse, sügis vähe koltund
sama luulega sul, mis veidi kolkund
lihtsalt elu neist on ammu läinud oma teed
ainult sõnad reas, ei asenda need pihlakeed

tuuled pöörduvad minuga koos
sydamega neile ma suunta loon
märjaks teeb vihmapiisk põse
ei keegi aima et seal oli ase
kus rõõmud jõid õites kastet
seda parimat minu rõõmu nestet
palju olen end maailma andnud
enamgi veel vastu sealt saanud
natuke ehk kulunud väline kest
ehh ei mu rõõmus hing hooli sest

...;D

randevuule..

ja veel ...

...:DDD

q

august nii vaikselt jalga lasknud
märkamatult suveukse kinni paiskand
nyyd esimesed tarkusekuu seened
soustiks metsast kööki tassitud
leitud kallimad voodisse passitud
siredad koivakesed pykstesse mässitud
netti pole jõudnud nii palju rassitud

keegi sõigi seened ära
jube jama
ja ees oktoobrikuu
ei miskit uut
...või ootke nüüt
mai ju luuleridu tallab
natuke sealt meilgi kallab

mässin rassin ringi jooksen
meeleheites mehi moosin
talveks vaja varud luua
et videvikus shampat juua
hommikul panin õunad käärima
mehed saatsin rege määrima
tirisin kohale kohaliku papi
kaotsin seejuures seeliku napi
pyhad sõnad ehk aitaksid leida
ennast kas võida või võitta

kallis tead kuis sinust praegu põlen
unelen meie yhiselt loodud ajas olen
tunnetan sinu sõrmede kuumuse puudutust
värisedes andununa olles loovat kallistust
hing see rännakutes ikka põikleb maadele
mis toitu andsid meie yhendatud kehadele

keegi kuskil pelgab armumist
naised usuvad karmat vist
mehed pyyavad olla mehised
sygis..vaid jalad porised
hilja ei olda arvutis enam
naabrinaisel polegi kenam
see eile nöörile heidetud
kleit uue armukese kingitud
tormised vihmad on tulekul
armastus oli on jääb valikul

tahtsin nii väga näha
oma kätega midagi teha
koorisin siis sinu lahti
võttes isegi selleks mahti
iga koore korraga langes maha
sinult tykike hangunud vaha
päike loojuma sättis end
sinu loor õrnalt katma mind
sellest hõõguvat indu sain
mu punane ise kootut koduvein