Sugulus on olnud jäävam kui sõprus. Päris sellist filimilikku sõprust kogu eluks pole olnud. Ikka lainetused, tulemised, minemised, taastulemised ja -minemised. Sarnane elukogemus, sarnased olud on liitnud ja eluolu muutudes lahutanud.

sõprus on püsivam ja ustavam kui armastus, kogemus omast taskust.

siin pole keegi sõprusest midagi kuulnud?
või siin ei ole uued teretulnud, ainult oma gäng?

1.Sa sõpruse eest tõrust tee,
las teine makstes sipleb. 2.Hoia sõpradest eemale, ei tea millal nad reeta võivad.
Gäng on ja ei ole ka, mitu gängi kohe.

olen hakanud sugulastega tasapisi sõbrunema.

ja veel: oma sõbrad leidsin kõik eluaastatel 1-25. hiljem on kohatud veel üht ja teist kena inimest, aga päris südamest ise olla ja naerda saab ainult koos noore-ea sõpradega.

mul onn eluaeg olnud palju sõbrannasid, kuid nüüd, vanemas eas, ei vaja enam nendega suhtlemist. alles on jäänud üks noorpõlve sõbranna ja paar uut, ülejäänutega kasvasime lahku, polnud enam koos huvitav. see on õige, et sarnane eluolu on liitnud ja erinevus lahutanud. nende praegustegagi suhtleme harva, sest rohkem pole vaja, järjest enam meeldib üksi olla, abikaasaga suhtlemisest piisab, palju energiat võtavad lapselapsed.
sugulastega ei suhtle üldse, pole nendegagi teisiti kui sõpradega, et sarnasus liidab ja erinevus lahutab. erinevus on lahutanud.

meid on sugulastega hakanud kokku tooma vanema põlvkonna lahkumine ja /või väga eakate juubelid. noored uurivad sugupuud, eks see ka liidab? ja ühine algkodu kusagil kaugel "muinasjutumaal".

Sõbrasuhted võivad tekkida täitsa õhust, suvalisel ja isegi ootamatul ajal ja kombel. Need võivad esile kerkida ja varem või hiljem hääbuda, aga võivad ka jääda. See oleneb inimkeemiast. Mis sõprus see on, kui suhtled justkui tühja kohaga või jutustad seinale ja tabad, et teine ei hooma su jutu mõtet ega sisu.
Sõpru tuleb kohelda nagu pereliikmeid - austuse ja lugupidamisega ning mitte arvates, et nad on endastmõistetavad. Kõik hea su elus on nagu kingitus. Ja kingitust koheldakse õrnusega.

sinuga jumalast nõus, ingrid: kõik hea su elus on nagu kingitus. aga millal seda taipama hakkad?
ja siis see "jutustad seinale"...vbl on siingi see üldine reegel, et osa inimesi on andjad, teised saajad. andja osaks on kuulata ja ise suu pidada?

Kõik hea, mis mu elus on, olen ma ise teinud. Mitte keegi pole mitte midagi kinkinud.
Suhete nimel olen ise vaeva näinud, ja ka kõige muu osas. Kõige.
Aga elu viskab alati kaikaid kodarasse, et liiga mugavaks ei läheks ja et loorberitele puhkama ei jääks. Siis tulebki aeg jälle ise liigutada, ise oma aju tööle panna. Ei mingit kingitust, ma ütlen.

Minu kōige parem sōber ,see olen mina ise.Aeg on juba niikaugel,et saan teda usaldada,temalt nōu küsida ja alati kuulab ta mind ära,lohutab kui vaja ja isegi kutsub korrale.

kõik ise, aff? see ei saa tõsi olla.
nägin täna varahommikul soo ääres mingit väga ilusat ja haruldast suurt lindu. ise nägin, jah, aga et me ühel ajal sinna sattusime, et päike just tema peale paistis jnejnejne?
p.s. määrata ma teda ei oska. nn suurlind: kärtspunane pea, pikk tume kael erevalge rõngaga, sulestik rinnal ja jalgadel tume, tiivad oranžikaspruunid tähnilised-sädelevad; tohutu pikk saba. käis maas, lendu ei tõusnud.

u
need olid mu mõtted sõprusest ja suhetest, heast materiaalselt kindlustatud elust, kõik on suure töö tulemus.
Tundub, et mõnele on kõik lihtsamalt tulnud, mõnele kohe nii muuseas, antud juba suurema osa pärandina, ka oskused elada, minule mitte, olen kõvasti vaeva näinud ja näen siiamaani.

Mulle on kingitud vaid elu siin maa peal, kus minu oma pole muidugi miski - see ilu, mis ümbritseb, on vaatamiseks, kuulamiseks, nautimiseks - selleks ajaks, kui ma siin olen. Looduse ja loomadega/lindudega on mul eriline suhe, vist eestlastel ongi, elame ju loodusele nii lähedal, lausa selle sees.

Praegu on kevad, linde ja loomi on palju liikumas, kuid see, keda sa nägid, see paistab tuttpütt olema.

Mis vahel südame täis ajab, on see, et ka eestlased on raha teenimise eesmärgil hakanud siia vedama teise kliimavööndi elukaid, kes siis jalga lasevad ja võid kohata mõnd sellist isendit, kes kahjuks meie kliimas hukkub.

Tuttpütil on peas must tutt, see sinu kirjeldatud ikka miskit muud.

tuttpütil ei ole ka pikka saba.

Sõpru saame valida, sugulasi mitte.

aff: "Mis vahel südame täis ajab, on see, et ka eestlased on raha teenimise eesmärgil hakanud siia vedama teise kliimavööndi elukaid, kes siis jalga lasevad ja võid kohata mõnd sellist isendit, kes kahjuks meie kliimas hukkub."
see lind, keda mina kohtasin, oligi ilmselt kellegi "sõber või sugulane" ja pärines vbl lähedal asuva sooäärse mõisa elanike juurest. olen tuhlanud
Eesti linnuraamatutes ja netis, aga sellist, kellel on tumedal kaelal täisrõngana eravalge sulestik ja punane pea, ma kohanud ei ole.
aga teemasse: kui suhete nimel vaeva näed, kas "higi lõhna" ei ole siis juures:)

erevalge ja mitte plastikust; rõngas nagu partidel, aga ei, kohmakas pardiline see ei olnud. ja veel: väidetavalt tuttpütt üldse eriti käimisega hakkama ei saagi?

u
Mulle meenus, et mingid aastad tagasi lasti meie metsadesse lahti faasanid, kuldsed ja säbrulised, igasugused.

Et siis teemast ka.
See, mis teisele on elementaarne juba lapsest saadik või vähemalt noorukieast, oli minul vaja selgeks õppida. Noorena olin egoist, poh.uist ja armastada ei osanud, selline hipi ja boheemi segu. Oligi nagu kõik okey, aga mingi aeg käis nagu krõks läbi ja ajudes pööre 180 kraadi, see oli mingi väärtushinnangute muutumise aeg, jube raske aeg.... sõbrad jah, kvantiteet hakkas ületama kvaliteedi, elu kaotas mõtte senisel kujul...

Selline tunne oli, et kõik mu ümber elavad elu, mina alles õpin. Olin nagu teistest maha jäänud või midagi sellist ma igatahes tundsin.
Olin palju üksi, mõtlesin ja mõtlesin, kaua sa ikka mõtled, lõpuks hakkad tegutsema....

Mu elu on lill praegu, kuid ma tõesti tunnen, et see pole kergelt tulnud, kuidagi isegi liiga raskelt...
Aga asi oli seda väärt ja sellepärast pingutan ikka veel mõne asja nimel, sest tean, mida tahan ja tean, kuidas midagi saavutada ja tean, et saan oma tahtmise.
Pohhuistist on saanud perfektsionist ja muidugi on see vahel koormav ning siis tuleb nostalgia selle endise minu järele.
Nagu 2 erinevat inimest, nagu 2 erinevat elu.

(Kuku-raadio korrespondent intervjueerib miskit venda)
- Et teie olete siis po.huist?
- Mmm-huh!
- Ja teile on kõik po.hui?
- Mmm-huh!
- Raha, naised ja alkohol kah?
- Mmm-huh!
- Aga ma olen kuulnud, et te naisi ikka pruugite ja alkoholiga kah sõber olete?
- Loomulikult!
- Aga te just äsja ütlesite...
- Aga mul on po.hui, mis ma äsja ütlesin!

Tore ju selline miski vend olla, eksole, kuid selline olla võib 20sena, mitte 50sena.

Kuku raadio korrespondendil on ka po..ui, mida talle vastatakse, peaasi, et intervjuu pe.se ei läheks!

u Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> olen hakanud sugulastega tasapisi sõbrunema.

Aga meie suurem sugulaste punt ,,
saab matustel ja kabelipüha ajal kokku,,
see on siis see õige koht?

Ja kus vanas eas veel sugulastega trehvad kui mitte matustel? See põhjus sugulastel kokku tulla ja pikemalt suhelda.

aff,
see oligi faasan!

Minule on mu kaks lähimat sõpra, keda olen tundnud pea terve pika elu, üle 50 aasta, väga olulised olnud ja on siiani. Ei kujuta ette, kuidas oleksin oma küllalt raske elu ilma nende toetuseta( ma ei mõtle mitte midagi materiaalset), üle elanud.
Ka nüüd, kui olen surma tõttu oma pereliikmed juba kaotanud, ei saa ma üldse aru, kuidas saab ilma sõpradeta elada