. . . muuta maailma paremaks . . .
. . . aga selleks tuleb kõigepealt iseennast paremaks muuta . . .
(Lugege Anatole France "Inglite mäss". Kel vähegi arusaamis- ja mõtlemisvõimet, saab sealt ühe punkti kätte. Mitte kõike, sest elu on palju-palju keerulisem, aga ühe iva küll. Ja kui ei saa, olete vähemalt huvitava raamatu läbi lugenud.)
Edasine sõltub juba Teie maailmanägemusest. Kui olete kataritega sama meelt, siis teate, et me kõik oleme osa jumalast. Mitte Issand Jehoova Jahvest, kes meie maailma ja meie kehad lõi, vaid sellest algsest, suuremast. Kui olete druiididega nõus - mitte selle uuspaganliku tänapäevase vooluga, vaid selle iidsema, praegu mittetunnustatud osaga - siis oleme koos osa kõiksusest. Ja ka mõne muu maailmavaate puhul oleme koos osa üldvõrgust või egregoridest või kuidas iganes te seda vaimset kõiksust nimetate. Mitte kehalises, aga vaimses osas.
Ja kui me seda koos paremaks muudame - no siis saabki see paremaks.
Kui te aga olete Tao enda jaoks selgeks saanud, saate aru, et maailmas on niikuinii tasakaal. Kõik, mis me ühest otsast paremaks teeme, vajub teisest sellevõrra halvemaks. Võime ainult parandada endapoolset otsa - jah, aga just seda me siin elus tegema peaks, sest nii läheb ta siit paremaks! Ja need teised maailmad pole enam meie mure, nemad võidelgu ise enda eest, ka neil peab arenguvõimalus olema!
(ja kui tao pole mõistetav, siis siia kohale ka üks raamat: A. ja B. Strugatskid "Miljon aastat enne maailmalõppu". Selle tegevus on seatud ühele tao põhiprintsiibile. Jällegi, seal on ainult üks põhiprintsiip, neid on rohkem, aga ta annab niidiotsa kätte. Ja kui see Teile ei valgustu, pole hullu, olete vähemalt huvitava raamatu seltsis aega veetnud.)
Ülejäänu on bioloogia, aga see bioloogia on vajalik nende eelpooltoodud eesmärkide täitmiseks. Keha on hinge ajutine konteiner ja tööriist ja seetõttu hädavajalik.
On väga isekas jätta oma teadmised, kogemused ja bioloogiline alus järgmistele hingedele edasi andmata. Meie esivanemad on elanud üle väga raskeid tingimusi (kujutlege silme ees mõisa-orjust, sõdu, katku, pidevat nälga ja rasket füüsilist tööd) selleks, et meie elu olla saaks, et meie elu kestaks.
Meie ei pea nende vaeva ja tööd tühjaks muutma, lõpetades oma suguvõsa lihtsalt sellega, et ei vaevu järglasi saama ja neid õpetama.
Aga see bioloogia on kõigest esimene etapp. Põhiline on ikkagi vaimne areng. Alustada tuleb endast.