Mul on hea meel, et ma oma meeleheitetunnil siia kirjutasin. Ja ma tänan neid, kes siin sõna sekka on öelnud - tõsiselt ja südamest. Olen saanud kuhjaga elutarkade inimeste arvamusi ja arendamist väärt ideid.:) Ja pean tunnistama, et kaugeltki mitte kõik võimalused-variandid-vaatenurgad ei ole varem mu iseoma tarkusest mu peanutist läbi käinud.:)
Von Freeni küsimus selle kohta, kas lapsed kasvasid ise või neid kasvatati ka kuskil kunagi on igati õigustatud. Vastata on keeruline. Fenomen selles seisnebki, et nagu oleks kasvatatud. Kõigiti parima arusaamise kohaselt - aga näe, tulemus jätab soovida. Mis siit muud järeldub kui see, et kasvataja enda arusaamine kasvatusprotsessist oli puudulik ja kui tulemust ei ole, kas siis kasvatustki oli?
Naljakas on see, et on olnud aegu, mil ma isegi arvasin, et mu lapsed on hästi kasvatatud.:) Olid viisakad, ei ropendanud - nüüd noorem ropendab ka kõigele lisaks, vanem õnneks mitte iial. Õppisid hästi, politseis pole neil kummalgi järel pidanud käima, ööd läbi väljas hulkumine ei tulnud kõne allagi. Kummikutega nad lumehanges ei käinud - nagu nüüd lapselapsed. Olid ajad, kus saapaid oli palju raskem saada kui täna, aga saapad olid jalas.
Ei ole oma lapsi peksnud - ma ei ole neid löönud ja tutistanud ka, ei olnud vaja, nad kuulasid sõna ja ei loopinud ennast poes pikali kui igakord kõrsikuid ei ostetud.:) Ikka on kõike leebelt ja mõistlikult seletatud ja arutatud. Koolitöö tegid ise, ma ei pidanud kõrval istuma ja kontrollima, õpetasin iseseisvust.
Joonistuspabereid ja värve oli alati võtta, mänguasju mitu kasti, igal õhtul loeti juturaamatuid ette.
Sellega võibki vist nii olla, et kasvatad ja teed ja oled ja siis ükskord jätad lõbustuspargis pulgakommi ostmata ning opaaa - saab hinge suur ja sügav haav löödud, sa ei pruugi isegi aimata mitte.
Oli tervislik toit, salatid, juurikad , kodumahla jõid - et limonaad ei ole kasulik seda seletati ja seda teadsid, limonaadi ostsime, aga harva. Nüüd lastelastel limonaad ja coca põhijook...:( No mis valemiga on niisugune asi võimalik, aru ma ei saa??
Mis puudutab meeste kasvatamise võimalust siis... sel mõttel on jumet. Samas - kas mäng väärib küünlaid, kas keegi on iial nende jäärapeadega mingitki mainimisväärset positiivset muutust saavutanud??
Oli siin soovitus majast paariks kuuks minema kolida. Ma oleksin seda ammu teinud, aga olukord on veidi komplitseeritud. Sest: ma olen siin ainus vastutaja, kelle najal kogu tsirkus koos seisab. Pojal korter linnas, käib kodus nagu baaslaagris. Mehel korter linnas, tööajal on ta seal, minu juures käib ka nagu baaslaagris varusid täiendamas. Mina majaga no linnalähedal maal. Korterisse mehe juurde ma ei koli - nii palju me teineteist ei talu.
Tulevad-lähevad, keeravad kõik pahupidi ja siis mina korraldagu järgmise korrani. KUI ma ära läheksin, siis talvel külmuks kõik ära, kevadel on umbrohi ja aed. Ja mul on koer ja kass ja ema ka siin hoida. Koera ja kassi saaksin korterisse kaasa võtta, aga emaga oleks raskem...ta ehk ei elaks seda eksperimenti üle. Niiet maja maha müüa oleks mõneti tõesti lihtsam kui mõneks ajaks majast lahkuda.:(
Mind ennast ajas ka naerma kui lugesin, et inimene tahab perekonnast rahu saamiseks maja maha müüa - selle asemel, et veidikeseks minema kolida. :) Koomiline muidugi. A elu on siiruviirulisem.
Ja see on tõsi, et mees on suurem probleem kui lapsed ongi. Mehele võiks muidugi seda teemat siin lugeda anda - a ma ei usu eriti, et see teda morjendaks. Või morjendaks? Muidugi on ta veendunud, et ta on väga hea mees - a naine on ära pööranud.
Ja mis tähtis - mul on kasvatamisest siiber. Kas saab ükskord rahu või ei saa??:)