no läks uni ära. vähkremisest pole kasu, metsajooksu sellise pimedaga enam ei tee. leidsin lõpuks väljundi - hakkame siia kirja panema nii linnalegende kui ka enda poolt läbi elatud koomilisi ja veidraid situatsioone, pärinegu need siis aegade tagant või eilsest päevast.
teen siis algust - olevat kunagi 70-nendatel brežnevil moskva lähedases daatšas külas saksa demokraatliku vabariigi kantsler erich honecker (nime kirjapilti täpselt ei mäleta, eks keegi teadjam hiljem korrigeeri). manustati ohtralt head ja paremat ja viina ka juba mitu pudelit kui brežnevil suure relvakollektsiooni omanikuna tekkinud idee karujahile minna. ega erich kah papist poiss polnud, koos aeti seinast tuge otsides säärsaapad jalga, upitati püssid õlale ja jahile minek.
paraku ei olnud seal moskva lähedases daatšade rajoonis mitte ühtegi karu. kuna brežnev juba marsib koos väliskülalisega püssid õlal metsa poole, tuli kiirkorras midagi välja mõelda. helistati läbi terve linn ja oblast ja ainuke karu, keda poole tunni jooksul kohale transportida, leiti moskva tsirkusest. toodi siis mõmmik kohale ja lasti brežnevi eeldataval trajektooril lahti. paraku esimesena kohtus mõmmikuga jalgrattal mustikale tulnud kohalik mutike, kes suurest ehmatusest ratta pöösasse lennutas ja padavai jooksu pani. aga tsirkusemõmmik oli eelnevalt kõvasti koolitust saanud - koukis ratta põõsast välja ja mööda metsarada pedaalima. brežnevi ja honeckeri mokad olid päris pikaks veninud kui neile keset metsa äkki priske ja läikiva karvaga karu jalgrattal vastu väntas.

See on lahe lugu! Kuulsin seda kunagi Vikerraadiost- mingi pyhapaevane saade Venemaast- naersin, nii et ...oi, oi, oi. Vaga koomiline, kui ette kujtada.
Samas raakis saatejuht veel yhe loo jahist: kui kassile seoti janesenak ymber ja lasti lahti- ka, et kompaniil kedagi kyttida oleks, kuid "janes" pani, saba seljas, puu otsa. Need vist toesti legendid- hea tuju legendid.
Kuid see karu lugu yletab koik!

kusjuures see karulugu kisub vägisi sinna kanti, et võib ka tõsi olla. raske on niisugust asja välja mõelda.

http://www.people.su/articles/62/
Читать: Леонид Ильич Брежнев биография

Nüüd meedia värsket linnalegendi täis...

kultuuriministeeriumist kostis tulistamist ja kaitseministeeriumist koorilaulu, või oli see hoopis vastupidi.

Ikka suur legend ja pisikesed legendikesed keerlevad ta ümber..., siitrahvas vist ka sinna keerlema läinud.

Vaaaal kujutas ette, läheb Atlandi ookeani triivima ja läks pesuvanni.

Ja kummal pool vanni sa seisid?:)

olevat nõukaajal seewaldi lähedases trollipeatuses kord hommikumantlis ja pidžaamas mees trolli astunud. suunanud plastikust mängupüstoli trollijuhi meelekohale ja käsutanud: sõida stockholmi! trollijuht sulges uksed, sõitis järgmisesse peatusesse, teatas mikrofoni - stockholm ja pidžaamas tegelane astus rahulikult trollist maha.

see ongi kindlasti elust enesest... aga hea lugu!

"Nevski prospekti legendid". Vägagi mõnus lugemine.

Olümpiamängude avamine - õnneks küll peaproov.
Brežnev võtab talle valmis kirjutatud kõne ja hakkab piduliku intonatsiooniga lugema: "Oo - oo - oo - oo - oo . . ."
Abi sosistab vaikselt kõrva: "Neid ei ole vaja lugeda, need on olümpiarõngad."

täna juba viies päev,siin sõnatus...tahaks järge...:)

on googeldanud "anekdoodid" ja loevad kui moosikeetmisest siiber saab

ja mina mõtlesin, et niiskus liigestele liiga teinud, sellepärast ei liigutata näppe...:D

vist taovad ühed Andrust mutta ja teised tirivad välja ja siis jälle ühed taovad ja...

See ei ole linnalegend, see on tõestisündinud vestlus minu ja mu poja vahel. Lihtsalt meenutan, KUI mööda võivad ema ja poeg üksteisest rääkida.

Kõige noorem poeg on üldiselt korralik ja ei pidutse eriti, vahel harva juhtus, et tuli koju mitte reede õhtul, vaid laupäeva hommikul.
Ühel varasuvisel laupäeva hommikul tuli koju, kaine ja adekvaatne ja mõistliku jutuga, kuid valged püksid põlvini mudased. Minu arvamus oli, et kukkusid?

Mille peale tema vastas, et ei, lihtsalt pidu lõppes sellega, et tuli hauda kaevata.
Mina kohe: keda matsite?
Tema vastu, et ei kedagi. Lihtsalt sõber tahtis ja sõber ise oli nii purjus, et ei saanud, ja me siis pidime ise talle kaevama.
Tean tema sõprusringkonna asukohta - Tallinna äärelinn, eramajade rajoonid, nii et järgmine loogiline küsimus oli - kelle õuemuru te nüüd siis ära rikkusite?
Mille peale öeldi solvunult, et ei kellegi, meil on alati kaine autojuht ka, me sõitsime surnuaiale ja sõber näitas oma koha kätte ja eemalt kuuri alt saime labidad ja kaevasime õigele hauaplatsile, sa ei tea kui raske on kahe meetri sügavust kitsast hauda kaevata, kaks meest ei mahu korraga sisse liigutama!

Hakkasin siis selgitama, et mõtle nüüd ka - jaanipäev on paari päeva pärast, sõbra vanemad tulevad kindlasti perekonnaplatsile küünlaid tooma ja avastavad lahtise haua . . .
Mille peale tehti suured silmad ja seletati, et ega ta siis enda platsile hauda kaevata lasknud, vaid ühe oma kliendi platsile!

Olin tükk aega sõnatu, kuni poiss seletas, et see sõber on hauakaevaja ja täna pidi matus olema ja sõber oli eile juba hommikust saadik joonud ja ei olnud suuteline kaevama ja nemad mõtlesid, et oleks ilgelt inetu, kui matuselised tulevad kirstuga ja hauda pole . . . ja mul ei jäänud muud üle, kui oma poega kiita abivalmiduse ja kaine mõtlemise eest.

Nii et teemast mööda, linnalegend ei ole, aga imelik küll. Vähemalt minu arust. Kui keegi seda lugu uuesti räägib, siis teate öelda, et see EI OLE linnalegend.

Päris naljakas lugu, eks haua kaevamine mingi lõbus töö ole, ajab jooma, hea, et kained sõbrad abiks.

Minu isa, kes töötas nõuka-aegses riigiaparaadis, rääkis kord sellise loo. Millalgi 70-ndatel külastas ENSV-d sm Andropov (kellest hiljem sai lühikeseks ajaks NL riigipea), tema auks korraldati ka pidulik õhtusöök. Andropov ei tohtinud tervislikel põhjustel alkoholi juua, aga pitsitõstmine koos toostidega kuulus raudselt tolle aja „etiketti“. Andis siis Andropovi abi kelnerile uhke konjakipudeli, kus sees oli tegelikult tee, ja sosistas kõrva, et sm Andropovile vala sellest pudelist. Aga vaene kelner oli ähmi täis ja valas sealt pudelist kogemata kogu laudkonnale. Võib siis ette kujutada seltsimeeste nägusid, kes pärast pidulikku toosti tubli lonksu „peent konjakit“ manustasid...

Kaks noort ja elujõus sõpra said üle tüki aja kokku. Mõlemad edukad ärimehed. Tegid siis väikesed kohvid ja läksid parki jalutama. Tee peal oli koerajunn. Üks mees tuusas teisele, et näe, söö ära, annan miljoni. Teine mõtles, et miljon nagu maast leitud, raha ei haise ja pistiski junni nahka. Sai miljoni. Jalutavad siis kahekesi vaikides edasi. Esimene mõtleb: oli mul nüüd vaja raha nii kergemeelselt raisata! Teine mees mõtleb: kuradi piinlik, mis sest et miljon, aga ikkagi sõin ju koerajunni. Varsti teel maas veel üks koerajunn. Teine mees teeb esimesele ettepaneku, et söö nüüd sina ka koerajunni, ma võin sulle ka miljoni anda. Ja too jääb rõõmsalt nõusse, sest tahab oma miljonit tagasi. Sööb junni ära ja saab miljoni. Longivad siis taas kahekesi vaikides edasi kuni üks ütleb teisele: mis siis nüüd välja tuleb? Oleme nagu mõlemad tasuta koeras..tta söönud. Teine vastab: aga sa vaata, milline käive oli!

kui müügimees peeretab ja nina nokib, jääb ta tellimusest ilma

Mulle meeldis ühe mitte tuntud kirjaniku tähelepanek, et eesti keel on üpris vägivaldne keel: me armastame verikäkke ja verivorsti, me lööme aega surnuks, laseme bussipeatuses inimesi maha ja kõik uued asjad on verivärsked. Noored inimesed on verinoored ja vanurid on surmale võlgu. Kui me töötame üle, oleme me surmväsinud ja puhanuna oleme löögivalmis. Kodus istuvad naised meestele pähe ja peole minnes löövad nad ennast üles, et mehed neile külge lüüa tahaksid. Juues neelame mõõka ja pohmakaga pea lõhub otsas. Aga me hoiame teineteist ja peksame pihku, kui me just surmväsinud ei ole ja haudvaikselt ei maga.

Kes see kirjanik oli, pole sattunud lugema. Aga rahvakeelsed nopped on ületamatud.

Roone Roost. Ta lihtsalt leidis väljundi. Iga inimene vajab mingit väljundit. Kes kirjutab bussipeatustesse, et see või too on v..pea, kes kirjutab raamatu. Ega see tal nüüd mingi õige raamat pole kah, miskid tähelepanekud elust. Mina imestan, kuidas ta jättis kahe silma vahele litsi löömise.

kolleegist kohalolnu sõnul olevat lugu toimunud kusagil 90-nendate alguses, mil hakati teenindusasutustes eesti keele valdamist nõudma. pealtkuuldud dialoog narva kohviku kondiitritoodete leti ääres. ostja - pjalun mjulle njeed kjaks kjooki. müüja - mjillist kjooki? gaz gollaze gljazuuriga?

Häid lugusid siin. Sain tubli suutäie naerda.

Tegevus toimus Balti jaama turul. Rõõmsailmelise müüjatari ees letil seisi silt - PANDI JUST (53.-). Nojah, hea seks mõjub ikka hästi, aga mida paganat ta sest kuulutab ja kas 53.- maksis ta ise või maksti talle.
Paraku müüs näitsik Pandivere juustu.

Lugesin ma ka siis seda üleskiidetud Hvostovi "Sillamäe passioni". Ei miskit, me tavaline elu tol ajal.

sain südamest naerda!
Aga tegelikult - mõtle kui raske on algajal keeleõppijal ja millised tõlked tal tulevad, ikka jatsa-kamennaja-daroga ehk maakeeli munakivitee!