Vananemine on kunst, ei tea, kuidas kunagi sellega hakkama saan, ilmselt saan nii, nagu kõigega hakkama olen saanud, kuid tahan öelda uuesti seda mõtet, mida kuskil teemas juba ütlesin, et kahe pensi eest on tunduvalt lihtsam elada ja tore, kui taat toob hommikul rohukapist südametilku :) See on see igapäevane pool, aga tore oleks istuda ka verandal, kiigel, mitte midagi rääkides, taustaks vaid rohutirtsude sirin ja hingemattev päikeseloojangu värvidemäng. Nii tahaks mina kunagi teispoolsusesse minna, just selle tunde ja efektiga. Liiga romantiline, uskumatu... ? Kuid mitte teostamatu :)