Ma tean, et me kõik oleme mõtisklenud selle üle, kas meil on saatus või mitte...
Osad väidavad, et kõik on juhuslik...teised jälle , et kõik on saatuse poolt ette nähtud ja kolmandad ei oska midagi pakkuda või siis arvestavad variandiga , et osa me elust võib olla juhuslik ja osa saatuse kätes... mis see siis õigesti on, juhuslikus või mitte?
Kas tõesti kõik on juhuse kokku sattumus, et me just kohtume teatud inimestega ja teeme just selliseid otsuseid nagu me teeme?
Või tõesti on meie elutee juba ette määratud ja ükskõik mis otsuseid me oleks teinud , oleks Finish koguaeg sama olnud ning me pole enda elu juhtijad? kes siis on? Oleks ju parem mõelda , et me oleme iseenda peremehed ja meie töö ja vaev saab kord tasutud sama väärse tasuga...kuid elu ei pruugi alati õigalen olla...või siiski on parem mõelda, kui oled põrunud , et juu vist see oli minu saatus...olla see kes ma olen, väikese palganumbriga, keskmise naise/mehega, keskmise välimusega, keskmiste abmitsioonidega...
Noor inimene , kes tahab saada kord kuulsaks ja rikkaks, usub saatusse, et just tema saatus on saada kellegiks ``suureks`` ning hiljem , kui unistused kukuvad läbi, arvame , et meie saatus oli mitte saada siiski selleks ``suur`` kujuks. Vahepeal tundub mulle, et me samas ei usu saatusse, kuid ikka süüdistame seda...süüdistame läbikukkumise , mida tõlgendame kui saatust ja samal ajal väidame, et kõik on juhuslik.
Kui me sünnime, valime endale vanemad, välimuse,elu mida hakkame elama ja ümbruskonna...elu on kui spiraal ja iga järgneva eluga liigume spiraalist ülespoole või ,kui meil on mõni tugevam patt kaelas, maksame me selle eest, teatud ebaõnne või puuetega järgmises elus, nii kaua kui saame oma veast aru ja lunastame selle. Enesetapp pole lahendus , me lihtsalt peame oma õppusesaama ja edasi liikuma. ...
Tänan tähelepanu eest, lihtsalt see oli väike katkend mu mõtetest...