SIIRIUSE SÄRA DOGONITE TAEVATEADMISTES
Olav Närep
Põhja-Aafrika lääneosas Mali ja Ülem-Volta piiri lähedal Sanga rajoonis elab dogonite suguharu. Nende "sügavad teadmised" sisaldavad Universumi üldise lõpetatud süsteemi teadmiseid, mis on kättesaadavad vaid neile, kes jõudnud pühendatuse kõrgeimale astmele.
See territoorium oli kunagi Prantsusmaa koloonia. 1931. aastal alustas väike grupp prantsuse etnograafe pikaajalisi süstemaatilisi uuringuid. Dogonite müütidesse kogutud teadmiste maht ja tähtsus said selgeks alles pärast seda, kui uuringute juhi surma järel tema lähim abiline Germaine Dieterin pühendati suguharu "sügavatesse teadmistesse". Erinevalt üldkättesaadavatest "kergetest teadmistest" sisaldasid "sügavad teadmised" Universumi üldise lõpetatud süsteemi teadmisi ja on kättesaadavad ainult neile, kes on jõudnud pühendatuse kõrgemale astmele.
Dogonite kosmogooniline müüt hõlmab inimese esivanemate loomist, mille järel toodi Maa puhastamiseks üks neist ohvriks ja loodi valmiskujul esimesed inimesed.
Vastavalt müüdile asus inimestega juba asustatud Maa alguses Siiriuse läheduses, kuid üks selle tähe komponent plahvatas ning seepärast paigutas dogonite jumal Amma Maa ümber teise tähe - Päikese - juurde. Kosmiline reis sooritati paadis, milleks oli Maa ise.
Dogonite taevateadmised
Nad valdavad astronoomiat, neil on kalender, arvutuskunst, laialdased teadmised inimese anatoomiast ja psühholoogiast, ettekujutus geneetikast, süstematiseeritud farmakopöa (ravimite valmistamise ja säilitamise viise esitav teadmine). Ja sealjuures puudub dogonitel kiri, astronoomilised seadeldised, nad ei tunne taevamehhaanika arvutamise meetodeid ega relatiivsusteooriat.
Nende astronoomilised teadmised on üllatavalt laiad. Nad teavad, et Linnutee on spiraalne tähesüsteem, mis kuulub veelgi suuremasse tähespiraali. Nad teavad ka seda, et Päike on pöörlev täht ning Veenus, Marss ja Jupiter tiirlevad samuti kui Maa ümber Päikese.
Dogonite astronoomiast võib leida hämmastavaid asju, näiteks kutsuvad nad Bala-puu täheks ühte Jupiteri neljast suurest kaaslasest (eurooplastele tutvustas suuremaid Jupiteri kaaslaseid alles Galilei, kui ta need omaleiutatud teleskoobi abil avastas). Tänapäeval teatakse muidugi ka teisi Jupiteri kaaslaseid, kuid dogonitel puudub teleskoop tänini. Muide, arvamisele, et dogonite esivanemad tundsid optikariistu, viib ka nendekeelne nimi Maailma Kaksiksilm, mille nad andsid Lõunaristi alfale. See paistab igas teleskoobis kaksiktähena.
Dogonite Saturni tingmärk - kaks kontsentrilist ringjoont - meenutab tolle planeedi kuulsaid rõngaid, mida samuti palja silmaga ei näe.
Kõik need andmed, mis tekitavad austust dogonite astronoomia vastu, kahvatuvad nende sigi tolo teooria kõrval. Sigi toloks kutsuvad dogonid meie taevalaotuse kauneimat tähte Siiriust. Täht, mida me näeme, on vaid osa tähesüsteemist. Selle moodustavad peatäht ehk Siirius A, palja silmaga nähtamatu valge kääbus Siirius B, mida dogonid nimetavad po toloks (aga pod peetakse energia väikseimaks osakeseks, selle teraks) ja veel üks nähtamatu täht emme ya tolo - Siirius C, millel on planeedist kaaslane nyan tolo.
Kahe viimase tähe ja planeedi kohta ütlevad dogonid, et need asuvad Siirius A-le niivõrd lähedal, et pole alati nähtavad.
Mida ütleb selle kohta tänapäeva astronoomia?
Ehkki Siirius on üks Maale lähematest tähtedest, avastas A. Clark tema kaaslase, Siirius B, alles 1862. aasta jaanuaris, kusjuures teoreetiline orbiit arvutati välja varem, 1844 (saksa matemaatik ja astronoom F. W. Bessel). Hiljem tehti kindlaks, et kaaslane on valge kääbus.
Siirius C olemasolu üle vaidlevad astronoomid tänini.
Dogonid aga kõnelevad nõnda: "Po tolo täht tiirleb ümber sigi tolo, üks tiir kestab 50 aastat. Po tolo korraldab sigi tolo liikumist. Sigi tolo liigub korrapäratult kõverat mööda."
Just korrapäratused Siirius A liikumises juhtisid teadlaseid märkamatu kaaslase otsinguile ja avastamisele.
Siirius B tiirlemisperiood on 50,1 a.
Muide, Siiriuse väiksema venna olemasolust on teadlikud ka dogonite naabrid. Aga kaugel mandri lõunaosas nimetavad hotentotid Siiriust Täht Kõrval.
Po tolo teeb ümber Siiriuse täpselt samasuguse tiiru nagu po ümber oma loote Amma rüpes - ütlevad dogonid. Kui po tolo asub Siiriuse lähedal, siis tolle helendus tugevneb; kui po tolo eemaldub, siis hakkab Siirius vilkuma niiviisi, et vaatlejale paistab, nagu näeks ta palju tähti. Mõjuv pilt, kui arvestada, et Siirius B pole palja silmaga nähtav!
Dogonite joonisel, mis kujutab sümboolselt Siiriuse süsteemi, on po tolo tähistatud ringiga, mille keskel on punkt. Afrikanistid arvavad, et selliste kujundite puhul ei saa ükski punkt tekkida juhuslikult. Oletatakse, et see on valge kääbuse tingmärk.
"Valged kääbused just nagu valmiksid punaste hiidtähtede sees ja tulevad ilmale pärast hiidtähtede väliskihtide eraldumist," kinnitavad astronoomid.
Dogonid ütlevad, et po tolo on kõige raskem täht, nii raske, et kõik inimesed üheskoos ei jaksaks sellest väikest tükikestki üles tõsta.
Kui võrrelda seda tänapäeva astronoomia andmetega, siis:
Siirius B mass moodustab 98% Päikese omast, kuid selle tähe läbimõõt on ainult kaks ja pool korda suurem Maa läbimõõdust. See annab fantastilise tiheduse - 1 cm³ kaalub umbes 50 tonni. Vastav kogus Päikese ainet vaid mõni gramm!
Nii et dogonid ei eksinud!
Dogonite müüt annab ka seletuse aine nii suurele tihedusele: po tolo koosneb kolmest põhielemendist - onjo (õhk), di (vesi) ning yau (tuli). Minnit (maad) asendab teine element - sagala, mis "hiilgab eredamini kui raud".
Tänapäeva astrofüüsika kinnitab, et tähe tuum tiheneb ja kuumeneb evolutsiooni käigus. 100 milj. kraadi juures algab reaktsioon, kus kolmest heeliumi tuumast sünteesitakse üks süsiniku tuum. Edasine evolutsioon võib kulgeda erinevaid teid pidi.
Kui tähe mass on piisavalt suur (umbes 2-3 Päikese massi), siis heidab heeliumitäht endalt kesta. Pärast katastroofilist kokkusurutust muutub tähe tuum kas mustaks auguks, valgeks kääbuseks või neutrontäheks.
Kui aine heidetakse minema küllaltki kiiresti, süttib supernoova: tähe helendus kasvab, mõnikord isegi sada miljonit korda. Siis aga tuhmub aeglaselt aastakümnete vältel.
Dogonite pärimustes mainitakse po tolo plahvatust korduvalt:
"Kui inimesed olid Maa peal olemas olnud vaid aastakese, hakkas täht äkki hiilgama, siis aga vähenes tema hiilgus järk-järgult 240 aasta jooksul."
Ja edasi: "Po tolo sisemus purskus välja po terade kujul."
Dogonite mälutehniliste piltide hulgas on eriline joonis: ringi sees paiknevad jooned suunduvad keskmesse - nõnda kujutatakse tinglikult tähe mõõtmete kahanemist.
Kas seegi on juhus? Kuid siis on aafrika hõimu müütides liiga palju juhuseid.
Kui prantsuse etnograafid pärisid vanameeste käest, kust dogonid on selliseid ebatavalisi andmeid saanud, vastasid nood, et kõiki Siiriuse rühma kuuluvaid taevakehi jälgivad nad koopast. Koopa asukoht on aga range saladus, mida preestrid keeldusid valgetele avaldamast. Valgetel meestel õnnestus vaid kord kuulda, et koopasse olevat kogutud suuremal hulgal "tõendeid". Seda mõistet aga ei hakanud dogonid pikemalt selgitama…
Miks siis annavad dogonid oma pärimustes nii tähtsa koha kaugele maailmale, mis ei paista maise eluga sugugi seotud olevat?
Ilmneb, et seos siiski on ja veel kõige otsesem:
"Alguses oli po tolo tähe koht seal, kus praegu on Päike. Ka Päike oli seal, kuid po tolo täht eemaldus Maast, Päike aga jäi kohale."
Ühes dogonite müüdi osas kirjeldatakse, kuidas inimesed toodi ära planeedilt, mille päikeseks oli po tolo enne oma plahvatust. Dogonite metafoor määratleb seda teekonda nagu "õnnestunud abielu". Sümboolsel joonisel, mis seda "abielu" kujutab, ületab Siiriuse läbimõõt Päikese oma!
Siirius A raadius on tõepoolest 1,7 korda meie Päikese omast suurem.