surmahirmust.
ma nüüd ei tea, kuid arvan, et tunnistus liigsagedasti mainitavast surmahirmust on see, et tegelikult kardetakse elada.
millal kardetakse elada? tihti siis, kui kardetakse muutusi.
elu on oma dünaamikas alati seotud muutustega, eks. elu on elus asi. ja muutused samuti. mõnele tundub normaalne aga teisel võtab uus olukord millegipärast vaiba alt ära.
kuigi on seni täiesti adekvaatne ehk isegi olnud. just, just. käib justkui mingi klõps ja pakaa.
seega hirm. elu ees. muutuste ees.
milliste muutuste? miks? mis on peale klõpsu teisiti? miks tundub korraga ebaturvaline?
mõnel lööb ka liigne vastutustunne samasugused hirmukompleksid välja.
püüd vastutada (kõige eest) on aga püüd kontrollida (kõike).
kui tundub, et ei suuda, lähebki juhe vaikselt kuid kindla peale kokku ja tahaks laua alla pugeda.
on nii kellelgi olnud?
kõike kontrollida ongi ometi võimatu.
depressioon on muidugi jama. ravima peab kindlasti, Siret.
kui 1 ad ei sobinud, oleks võinud teisi proovida. proovisite? aga kolmandat varianti? kõigile kõik ja laksust ei sobigi.
ja protsessid võtavad ka aega. ei mitte nädalaid. kuid. vblla veel rohkem.
kuidas teie arst sellest ei rääkinud? või rääkis? miks käega lõite?
kuigi kui on depreka vähesüvenenud aste, siis vist nõiad ja kanep ja muu sarnane käravad ka. nõus.
aga iga depressiivik on erandlik ja tema haiguslugu ka.
aga ravimatu ei ole see asi.
raske võib küll olla. väga. ka lähedastel. tean.