Nii palju erinevaid arvamusi ja tõlgendusi , ju siis on väärt teos. Mina ei oska point seletada, aga on midagi, mis aegajalt kutsub seda raamatut üle lugema, kasvõi siit-sealt. Ka mu mees on tõeline fänn, loeb ikka ja jälle. Ka venelaste telesari meeldis mulle, kuigi tean paljusid vastupidiselt arvavat. Arvatavasti läks filmis palju minu ettekujutusega kokku.

Kas postitaja suudab vahet teha raamatus kujutatud maailma ja raamatu enda absurdsusel? Kui raamat räägib nõukogude absurdist, mida võimendab fantastiliste jõudude sekkumine, siis võiks lugeja endalt küsida, kas ühiskonna absurdsuse eest vastutavad ainult juhid?

lugesin seda teost 7-8 a tagasi ühel päikselisel aprillinädalal, kui olin päevad läbi gripiga voodis. mäletan seda ootusärevust, mida lugema hakates tundsin; isegi teatud lummust - sest teadsin ju, et tegemist on kultusraamatuga. algus, paljuräägitud peavalu-lugu ja õlipudeli purunemine, need olid võimsad. aga siis raamat enam mind eriti "ei kõnetanud". ning Meistri ja Margarita armastuslugu jättis lausa külmaks, sest tundus kuidagi elutu...
samas mõistan, et omas ajas oli see ikka täielik superteos. ja et nõuka-ajal Venemaal keelatud(?), siis loomulikult seda ihaldatum.

Minule meeldib see raamat olenemata aastaajast, poliitilisest seisust, maailmakorrast jne. Ta lihtsalt on nii hea ja eriti meeldiv on müstiline Woland kogu oma filosoofiaga. Olen suurema osa ta mõttetest üles ka kirjutanud.

Helen, kirjuta mõni neist mõtetest siia ka. tõsiselt räägin.
ja ikkagi, see armastuslugu romaanis, kas see ei olnud liiga...kuiv?

jah, see on juba klassika, et nii kui on teemaks "Meister ja Margarita" või "Sada aastat üksildust", siis peab osa publikut vajalikuks maailmale teatada, et AGA MINA ei saanud sellest aru... heldeke, miks peakski? kas ikka peab nii punnima ja pingutama, et pihik lõhki?

tõesti, miks peakski? head raamatud on need kindlasti, aga et ootused on ülikõrgeks aetud, siis oletad midagi väga-väga erilist. "Sada aastat..." seda ongi?

3 korda olen alustanud ja lugedes läbi umbes 50 lehekülge, panen jälle käest ära....ma ei saa aru, mis selle raamatu fenomen on? iga tibi, ke vähegi kuskil ekraanil välgub ja kui selliste käest küsida lemmikraamatu kohta, siis mõtlemata öeldakse meister ja...., ei usu ealeski, et neist pooledki on seda üldse käes hoidnud, aga kui sa pole seda raamatut lugenud, siis oled mats ja harimatu:)))))

vastupidi: tibidel on just kombeks hoobelda, et nemad ei saanud sellest raamatust aru :)

kle vat,
mul oli omal ajal sama lugu "Šveijkiga". ei saanud ega saanud edasi. näis, et see on maailma kõige kurvem ja mulle kättesaamatum raamat. nüüd aga väga lemmik!

Meister ja Margarita oli (ON) 1 paremaid huvitavamaid raamatuid,olen seda lugenud vähemalt 3-4 x,esialgu lugesin vene keeles- siis eesti keeles,siis veelkord vene keele(mis tundus ehedam) ja veel kord e k .....jne(Samuti soovitan vaadata vene seriaali)

Sveiki olen ka lugenud2 x vähemalt,ei ole see minu raamat

100 a üksidust- ei suutnud läbigi lugeda, nii et kõik on erinevad..

no näed, 100 aastat üksildust 2 korda läbi loetud, väga hea....peakski uuesti ette võtma.....aga meister ja....jääbki VIST minust lugemata....

Mulle meeldib kuis autor räägib inimlikkusest ja kaastundest läbi Pilatuse ja armastaja Margarita tegelaskujude. Ja Meistri tundlikkus - see on ülim. Bulgakov vahetas tohtri elukutse kirjaniku rolli vastu ja ju see oli ta sisemine tung, aeg ise sünnitas paljuski tema loomingu. Kui Ibsen kunagi ütles, et hoiab Strindbergi portreed oma seinal sest, viimane näeb meeldivalt hull välja, siis võib ka öelda, et Bulgakovi Meister ja Margarita on meeldivalt hull looming.

Meistrist ja Margaritast on vapustav pikk film, ei olnud jaksanud raamatut lugeda aga oma DVD-d filmiga vaatasin mitu korda järjest. ma tahan öelda, et filmist sain mina pointi kätte.

igaühele oma. kui oled hallist massist veidi kõrvale kaldunud, ei peagi igasugu jura omaks võtma

just hall mass on see, kes kogu aeg kraakleb stiilis: teate, MINA ei saanud sellest raamatust aru, seletage MULLE! tahan ka just öelda, et ei pea punnima, nii et pihik lõhki, ega aru saama, kui raamat ei istu!

Mina vihkan seda raamatut. Jäängi vihkama. saan kõigist ta kihtidest ja sümbolitest aru, kuid ükski neist ei kõneta mind. Nõukaaeg tekitab lihtsalt vastikust, piibli teema on igas teoses otsast ja lõpuni läbi nämmutatud - polnud selles teoses midagi uut. Müstika ei meeldi ega ka kogu muu new age temaatika. Armastuseteema mind ei köida ja margarita lihtsalt vihastas.

Pidin seda teost ja Bulgakovit kunagi vastama vene kirjanduse eksamil. Pean ennast kirjanduse ja kunsti alal vägagi pädevaks, kuid see õppejõud hakkas mulle veelgi enam vastu kui "M & M". Masendav pähetuupimiseaine oli, kus Bulgakovi viimane kui narkotsitilk, mida ta arstina endale manustas, tuli meelde jätta. See kohutav (vene kirjandusteaduse musterkuju) õppejõud on veelgi enam võimendanud minu vastikustunnet selle raamatu vastu.

Nt Bulgakovi "koera süda" meeldib mulle aga väga. Rääkimata Goethe "Faustist" - SEE on tõesti aegumatu meistriteos. "Fausti" olen lugenud korduvalt ja ten seda ikka ja jälle. Bulgakovi "Antifaust" on minu jaoks väga eemaletõukav teos.

Ja vabandan ka kõigi eelnevas kommentaaris olevate kirjavigade pärast. Lihtsalt nii palju halba ja ebameeldivat seostus selle raamatuga, et isegi ei kontrollinud postitust üle enne selle lisamist.

lugesin äsja just "Loomingust" nr 9/2014, et "Meister ja Margarita" ilmus esimest korda t ä i e l i k u n a, ilma kärbeteta eesti keeles 1995! hiljem Varraku väljaandes ka ilmselt samamoodi. mina aga olen lugenud 1968.a(?) väljaannet. tekkis lootus, et vbl on see "uus" mõistetavam, peaks vaatama.

Lihtsalt oli omal popp sellest rääkida ja üles haipia, et näe minagi pean seda ülimaks teoseks. Tegelikult täitsa tühi ja naiivne tükk, ei midagi kirjandulikult väärtuslikku. Sovjetiaja poolkeelsete eputamine.

Ja mis nõme väljend see on- kõneta. Ei kõneta või kõnetab...Kõnelemine on häälega rääkimine. Kuidas saab mingi raamat sinuga häälega rääkida, ei saa ju. Nüüd muud ei kuulegi kui igal pool see absurdsõna- "kõnetab"... Mõttetu.

täitsa naljakas, et mitte keegi ei küsi, mis on ntx "Sõja ja rahu" point...

ja ikkagi kiidan seda raamatut, 1 x lugesin vene keeles-meeldis väga,siis eesti keeles -ei tundunud nIII hea ja veelkord vene keeles,ikka meeldis.
Nüüd olen lugenud 2- 3 x eesti keeles -ikka meeldib

Ja film ka vaadatud- super ( 10 osa ,vene keeles ja kui kenasti tehtud..), soovitan samuti..

"mitte kui midagi" on küll nii loll, et kahju kohe...

Viimase kommentaariga olen nõus, aga mulle ei meeldi, et inimest, kes püüab asjast aru saada ja palub selleks abi (teiste seletusi) arrogantselt rünnatakse. Olen üpris haritud ja tuntud professorite käe all kirjandusajalugu õppinud, aga ikka tuleb ette teoseid, mida kohe ei mõista. Või mida lõpuni ei mõista. Mis selles halba on, kui inimene küsib?
Võtame või Dostojevski "Idioodi". Kui seda kunagi esimest korda lugesin, aitas mõistmisele palju kaasa Zara Mintsi järelsõna. Kuigi okupatsiooniaegsed järelsõnad olid enamasti kohustusliku ideoloogilise pahnaga "kaunistatud", sai ajudega lugeja sealt iva kätte. Kahjuks nüüd neid enam ei ole, sest kirjastused hoiavad tootmiskulusid all.

Eelmisele lisaks: hästi kirjutatud ees- ja järelsõnad võivad olla suureks toeks teose mõistmisel. Minul oli õnn kuulata Zara Mintsi loenguid, sealhulgas ka Dostojevski "Idioodist", mistõttu lugesin teost väga suure innustuse ja naudinguga. "Meister ja Margarita" on aga selline teos, mida aeg-ajalt üle loen ja ikka leian sealt midagi, mida ei oskagi sõnadesse panna. Millegipärast tulevad paljud stseenid sealt lausa piltidena silme ette - ja minu üllatuseks klappisid ka filmi pildid ja miljööd vägagi minu vaimusilmis kujunenuga.

selleks, et seda raamatut mõsta, peab teadma ajalugu, Venemaa NEP-i aega. See raamat on niivõrd allegooriline, et selle mõistmiseks peab olema väga erudeeritud inimene. Ma ei usu ühtegi eestlast, kes ütleb, et ta seda raamatut mõistab ja see on ta lemmikraamat. Ärge poosetage. Isegi venelane peab olema intelligent, et raamatust aru saada. Nii et, ärge põdege ja kui keegi siin edvistab, milline erudiit ta on, siis paluge raamat lahti mötestada

lõhnab juba selle järgi, et Marxi "Kapitali" suutis mõista ainult üks inimene maailmas.
Mida üldse tähendab "lõpuni mõistmine"? Miks peab "Meistrist ja Margaritast" aru saamiseks tingimata ajaloolaseharidusega venelane olema?
Ja komad võiks teisi halvustades õigesse kohta panna:)

päris kindlasti ei pea selle raamatu mõistmiseks olema "väga erudeeritud"!
aga päris kindlasti ei pea ka keegi kõigest jõust pingutama lugeda raamatut, mis talle kohe algusest peale ei meeldi... on raske mõista, et keegi "vihkab" seda, mis polegi mõeldud talle... Kui mõni telekasaade kellelegi ei meeldi, öeldakse alati "aga ära siis vaata, telekal on ju kanalivahetusnupp ka olemas" - miks siis üks raamatuke, mis "ei kõneta", nii tugevaid tundeid peaks äratama, et teda koguni vihkama vaevutakse?
Issand - ära siis loe - kas pole lihtne? Raamatuid on mustmiljon... igasuguseid!

Mina ei oska ka õieti põhjendadagi, miks väga meeldib, aga sõna "täiuslik" sobib. Täiuslik ja maitsev kirjanduslik kompott.