Olen hetkel abielumehe armuke. Vanus on juba sealmaal, et soovin saada last. Kuna sobivat isakandidaati kuskil silmapiiril ei paista, siis mõtlesin, et minu armuke sobib vähemalt spermadoonoriks ideaalselt. Kas on kedagi, kes on ka teadlikult taolise valiku teinud. Ja kuidas kõik on läinud? Kas suhtlete armukesega peale lapse sündi edasi? Kuidas mees teie rasedusse suhtus? Kas olete südames valikuga rahul? Kas mehe abikaasa teab juhtunust? Palun aidake valikuid teha. Kas mees on sünnitunnistusel isana kirjas?

mees/armuke ikka teab plaanist ja on nõus? või on see su isiklik projekt?

Olin sama valiku ees. Mina tegin ära. Armukesed oleme ikka edasi, laps läks ka juba kooli.Aeg lendab.

See oleks mu iskilik projekt.

Sa võiks temaga oma plaani arutada, mitte nagu tavaliselt, et kui mehel raha liigub, siis valetad, et "võib sisselasta" ning eostatud ta ongi. Raha talt lapse ja enda jaoks väljapressida pole Eestis probleem.

Kas siit ei leiaks mitte ÜHTKI sobivat meest??
http://www.rate.ee/search.php?gender=M...

laps on ikka kahe inimese asi. viisakas ja vähem alatu on ikka mehelt ka nõusolek saada.

aga üldiselt elab igaüks oma elu nii keeruliseks nagu heaks arvab..

ma ei tea, teadlikult isa teadma seda teha poleks ilus siiski, kui juhtub kogemata vahendite altvedamise tõttu on teine asi

see pole isa suhtes alatu, vaid lapse suhtes. lapsel on vanemaid vaja, sealhulgas isa. isatu laps on ikka isatu laps. hakkame aga rääkima jälle: aga kas on parem lapse nimel s.takotiga abielus olla. ütlen, ei ole parem, veel hullem on. laps vajab ikkagi normaalset isa, samuti normaalset ema. naine ei pea ka oma elu lohistama mõne abielumehe armukesena. lapsele on vaja vanemaid, mitte vastupidi. see värk siin sarnaneb pigem teemaga - tahan uut nukku omale saada. aga eks igaüks elab nagu oskab ja õigeks peab.

ja mehe abikaasa on ka muidugi nõus? laps peab teadma oma põlvnemist, mujal ilmas minnakse selliste põlvnemise küsimustega kohtusse. Laps peab teadma oma terviseriske ja pärilikkust.. st ka haigusi ja soodumusi teatud haiguste suhtes.
Hiljem ju huvitav ka vaadata, kuidas sinu laps kui üksikema ( vene)laps ja teised mehe lapsed, kui korralikust abielust sündinud, koos kasvavad, ühes koolis käivad ja ehk isegi armusuhteid loovad. Nad ju ei pruugi teda, et nad sugulased on.
Nii et nii libedalt see sei käi, kui seemendamine.

Olen omadest kogemustest valusad vitsad saanud mehe reaktsioonist samasugusele plaanile. Selle vahega, et olin siis noor ja tahtsin seda meest endale. Lootes et laps kallutab ta siis perest eemale, minu poole. Eksisin rängalt, resedusest teada saades sain ta viha ja põlgust tunda. Mitte mingisugust suhtlemist peale seda ei toimunud. Tegin abordi mida ei kahetse.
Vanem ja targem, kõrvalt paari õnnetut vallasema näinud ja elule sügavamalt vaatama hakanud ei kaaluks iial sellist varianti. Lapsena ei tahaks et mind nii eostataks. Armukesed ei tohiks lapsi saada, naised kel bioloogiline kell tiksub ja õiget meest ei leia, pole määratud last saama. Pigem ennast ära steriliseerida. Lihtsam kui mitu inimest õnnetuks teha. Valedega ja viimases hädas ei tohiks lapsi planeerida.
Perekond, laps keda ootab ja armastab ta isa on midagi hoopis muud kui sinusugused üksiküritajad.

Muidugi tee ikka just nii, nagu parasjagu pähe tuleb!
Ära sa jumala eest lapsega arvesta! Temal ju selge rõõm tulevikus kuulata, et tema isa on tegelikult hoopis Pireti isa ja elab seal peres, aga sinu lapse kohta öeldakse ..... nojah! Ja et tema ema oli nii vilets naine, et ühtki vaba meest ei leidnud. Igati austust vääriv ema ju!
Tühja sest lapsest! Peaasi, et oma hetketuju saaks täidetud!

Mina sain oma lapse abielumehega.Mees muidugi teadis asjast. Rahaliselt mingit abi lapse jaoks ei ole küsinud mehelt. Suhe selle mehega läbi ei saanud, aga ma ise olen nüüd nõudlikumaks muutunud ja seetõttu vist varsti võin end suhtevabaks lugeda. Lapse isaga on kokku lepitud, et kui laps on piisavalt vana ( 16 aastat) siis anname talle teada, kes ta isa on.
Lapsega on isa ka päris palju kohtunud, küll kui onu.
Miks ma "ausal teel" last ei saanud? Aga sellepärast, et olen selle mehega juba väga ammu suhtes, mees meeldib mulle ja ma olen tema lapsi näinud ja nad on mulle meeldinud. Järeldasin, et tema on heade geenidega,mina ise ka ei ole just s..a pealt riisutud ja seega peaks laps endale saama hea geenipagasi.
Mehe naine mind aga ei huvita. Ma ei nilli tema meest endale, ses mõttes on mu süda puhas. Ja mina polnud ka see, kes tema mehe ära võrgutas, ikka mees oli see, kes mind aastaid taga ajas,kuni ma lõpuks murdusin ja temaga suhtesse astusin.
Mina oma otsust ei kahetse. Milline sinu lugu on, tead sina ise, ise ka otsustad. Eks vahel on kahju ja raske ka, aga raskeid hetki tuleb ette ka abielus olles.
Peamine on, et tead, et saad hakkama üksi lapse kasvatamisega.

Naine ei kahetse sest naisel polnud valikut- paremat ei saanud kui teise pere isa. Aga LAPS? Kas laps isast puudust ei tunne, perekonnas kasvada ei taha??

sellises olukorras kasutaks juba päris ametlikult spermadoonorit ja kliiniku abi. ei mässiks sellesse pettusesse muid süütuid isikuid (ei pea silmas toda abielumeest)

Oot, ma nüüd ei mõista. Vabu mehi on tonnide viisi pubides ja klubides ringi lonkimas, nüüd ei leia seda ühte spermadoonori.
Siin delfis ka vahel naised lausa otsivad oma vabadele toredatele viimasepeal meessõpradele naisi.
Mulle tundub, et Eesti naine on kohutavalt umbusklik vaba mehe suhtes et ei tea mis pervert ta ikka on, et selline hea mees vaba on?) ja siis keeravad naised üksteisele käru abielumehi himustades.
Mis lapse arvamusse puutub, siis lapsevanemad on kohati väga egoistlikud ja mõtlevad vaid enda heaolule.

lammas Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Naine ei kahetse sest naisel polnud valikut- parem
> at ei saanud kui teise pere isa. Aga LAPS? Kas lap
> s isast puudust ei tunne, perekonnas kasvada ei ta
> ha??

Elu on näidanud, et kui lapseisa peaks kunagi ära koolema, on selle p. lähtunud projekti autor, koos oma suurepärase projekti tulemiga, võõrast perekonda traumeerimas juba enne kui mehe surnukeha on jõudnud jahtuda:(

iga kell võid lapsle ju isadusetesti teha ja ongi pärija olemas. Moor saab vara hooldajaks ja elavad nii laps kui lapse ema abielumehe pärnadusest, sundosast siis.

Tulevane ema peab oma lapse üle uhkust tundma. Mine siis uhkelt paisuvat kõhtu patsutades mehe pere juurde, las rõõmustavad koos sinuga. Ja mehe abikaasa saab aegsasti vara enda nimele kirjutada.

Sundosa on võimalik nõuda ainult alaealisele või invaliidile, kes enda majandamisega ise toime ei tule. Abieluvarast kuulub pool seaduslikule naisele, ülejäänud poolele pretendeerivad võrdsetel alustel mehe kõik lapsed. Ennast pärima pressivate täiskasvanud käopoegade vastu aitab päris tõhusalt mehepoolne testament. Sealjuures ei ole välistatud, et projektipõhiseid kullakaevajaid on peale sinu veel teisigi, pärandvarast suurema osa moodustavad ainult võlad või on vara realiseeritud ja raha juba ära raisatud. Kindlasti pead sa arvestama võimalusega, et mees võib surra juba eelnevalt lahutatuna ning täiesti varatuna:)

Sellest ma saan aru, et norm isakandidaati pole ja nö kell tiksub, aga lapse heaolu nimel läheks ikkagi ausa naisena spermapanka.
Pubidest saab pigem suguhaigusi ja armukese puhul - võid ju lapsele kunagi rääkida aususest ja väärikusest, aga kui ta on sündinud valedest ja moraalitusest, siis pole sellest aususe jutust mingit kasu. Eeskuju on see, mis kõige rohkem loeb ja kui laps saab teada, kes ja kuidas on tema isa, siis noh...kehvad on lood. Ega siis isa näitamine ei piirdu ainult isaga, lisaks on isa naine, isa lapsed ja isa vanemad, õed-vennad... Kas kõik need inimesed on siis vaja sellesse segadusse mässida? Inimeste elud on niigi keerulised, üksikvanema lapsel samuti võib olla juba oma hingelisi probleeme, on siis vaja talle lisada probleem stiilis "ema on valetajast l*ts"?
Geenid saavad ka avalduda vastavas keskkonnas, nii et pole mõtet "heade geenidega" mingile rentsli-imele loota.
Miks on vaja elada oma ja teiste elu keeruliseks, kui on selge, et nii kui nii on elus erinevaid väljakutseid? Elus juhtub ju igasuguseid õnnetusi, ootamatusi, pole vaja hakata neile veel tahtlikult lisa tootma.

Naine, ela oma elu abielumeeste armukesena või võta neist üks endale aastateks pidada. Aga ära lapsi tee, sinu mõtteviisiga naine ei peaks lapsi ühelgi juhul.

mätta otsast
12. jaanuar 2012, kl 22.09

Su jutt on väga õige, aga mida arvavad sellest need naised, kes üksi jäänud ja need lapsed, kes nii kasvanud.
Nende arvamust tahaks kuulda, me võime siin mida iganes leiutada ja fantaseerida. Elu on karm aga tahab elamist.

Mari, püüa erinevusi märgata. Kas laps planeeritakse teadlikult üksi või viivad ema ja isa eluteed hiljem lahku. Kas kanda laps 9 kuud üksi ja esimesed eluaastad üksi tema kasvamist näha ilma et isaga jagada saaks. Kui mees ja naine on abielus või eelnevas püsisuhtes ja koos last planeerivad, on tõenäosus suurem et esimestel eluaastatel isa kõrval on. Lapse arengule emaüsas ja esimeste eluaastate tähtsusest ülejäänud elule on ju palju räägitud. Milline EMA tahab oma lapsele sellist saatust? Teadliku valikuna? Tõenäosus et ühiselt planeeritud lapse elus isakuju alatiseks figureerima jääb on ju kordades suurem kui vastutahtmist saadud lapse puhul. Lastetu naise elu pole karmim kui üksikema JA tema lapse hilisem elu. Teemaalgataja projekt on läbinisti egoistlik, vale valiku puhul kaastunne teistele osapooltele.

Ma olin noorena paks ja kole- seda omast arust siis.
Oma moormest mul ei olnud ja eks arvasingi, et no kes mind ikka tahab.
Siis hakkas üks töökaaslane, vanem mees mulle tähelepanu osutama. Kutsus välja ja no üldse tegi komplimente, väikseid kingitusi nagu lilled shokolaad jne
Meesoli küll abielus, kuid se e elu tundus neil läbi olema, et kui olid mingid firma koosviibimised siis olid nende vahel ikka suured draamad.
No juhtus siis et jah jäin rasedaks.
Kuna olin paks siis ei paistnud midagi ka välja.
Ma olin seleks ajaks ka juba teise skohals tööl
Kuid me elasime saams linnas selle mehega.

Ühel ööl algas sünnitus, kiirabi viis haiglasse, sündis pois.
Järgmisel hommikul helistasin juhatajale, et olen haiglas ja niipea tööle ei tule, et nädala lõpus toon töövõimetulehe.
No nad ei teadnudki, et ma lapse sain.

Laps oli tore ja armas
Ema oli mul surnud, elasin koos isa ja vanaemaga.
Muidugi oli kõik üllatunud kui lugesid, et mul sünnituspuhkuse leht.

Laps kasvas ja ma ei öelnud talle kes on ta isa, selle mehega kül suhtlesime kuid lihtsalt tööalaselt.
Mees lahutas ja elas oma elu edasi.
Pojale lubasin, et kui ta saab 18a siis tutvustan talle tema isa.

seda ka tegin ja neist said head sõbrad, tegelikult suhtlesid nad ka juba varemalt ja mees aimas ka et se eon tema poeg

Kas ükikule vanemale laps lapsendada antakse? Tee lastekodulapse õnnelikuks, mitte isikliku lapse õnnetuks.

Vanemate patud nuheldakse laste kaela. See on vana tõde. kui sa saad abielumehelt lapse siis hävitad sa selle mehe abielust sündinud laste maailma. Tema ja ta naise oma ka (vähemalt ajutiselt) aga nemad on täiskasvanud inimesed. Seega, arvesta mis pagasi sa tahad oma lapsele kaasa anda. Hordide kaupa teda ja sind vihkavaid inimesi? OK, sinule ei lähe nende inimeste tunded korda, aga sinu lapsele? Teadmine, et tema sünd on põhjuseks miks inimesed kes võiks olla tema pere on tema vaenlased. Kui läheb väga hästi siis lepitakse lõpuks ära aga sinu laps saab alatiseks kaasa alateadvuse süü: ma olen paha ja minu sünd oli vale. Ära muretse, neid inimesi kes seda talle nina alla hõõruma hakkavad on palju. Eriti julmad on lapsed kes kuidagi teie loosse muidu ei puutu kui oma vanematelt kuuldud klats (Antsu ema on l... kes tegi abielumehele lapse ja rikkus nende elu ära).

Kas ei oleks õigem siiski endale lapse isa otsida. Kui saad praegu lapse, hakkad varsti jälle meest otsima, lapsega teda leida on tunduvalt raskem kui üksi.

..jah,juba legendaarne härra Ivo Linna laulis,et....see tüdruk on su õde ,kuid su ema ei tea....
see on sellisel juhul karmi lõpuga,geenihäiretega/puudega lapsed jne midagi sellist,olgu,mis on natuke peab ikka teadma mõlemi vanema kohta,et vältida JAMA!

Tänapäeval mehi enam lapsega ei hirmuta,kui ise oled väärt kraam nö. siis pole midagi väga rasket,vähemalt tõestus kõnnib ringi ,et oled sigimisvõimeline:)

<pooldan juttu!