Jah, üks asi on finantsid, teine aga hoopis emotsionaalses plaanis. Kuidas hoiate pea "kaine" ja mõistuse korras, et nende kohustuste ja vastutuste tulva sees nö. üle ei keeks?
Viimasel ajal on minu jaks otsa saamas ja tihti leian end mõtetelt, et mis ja kuidas edasi, ja kas üldse?! Olen alati mõelnud, et igaüks vastutab oma elu eest ise, kuid olles juba pikemalt emotsionaalses kriisis, tunnen, et minust hakkab saama üksikema, kes lausa OOTAB, et keegi aitaks ja teeks ja kaasa mulle tunneks - ehk siis tõeline viriseja. Tunnen, et hakkan kibestuma, ja järjest rohkem elan end ilmselt välja ka lapse peal, mis on väga, väga vale (ma ei mõtle siinjuures füüsilist karistamist - ärge valesti aru saage).
Vahel tundub kõik nii mõttetu, et tahaks jätta siin kõik oma tegemised, võtta seljakott ja minna laia maailma õnne otsima :)) Aga jah, nii naiivne ma reaalselt pole, et arvata, et mujal on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Ilmselt tuleb rahu iseenese sees leida, ehk tuleb ka siis õnn ja rõõm ja kõik muu. Aga kuidas? Kas te ei tunne end üksikuna ja kuidas tulete toime nö. hingelises plaanis?

Seisan sama portsu ees. Kohe, kohe ootab ees lahkuminek ja hing karjub valust. Tunnen kuidas enesehaletsus järjest rohkem minusse süveneb. Mu elamine pole olnud kunagi nii räpane kui ta on seda praegu. Ei suuda midagi teha ega millelelgi keskenduda. Käin toas ringi nagu puuris loom. Minu puhul ei aita soovitused, et tee tööd ja otsi uus hobi. Jõudu lihtsalt ei jätku. Vaatan pealt õnnelike paare , kes koos jalutavad ja tunnen , et vihkan neid. Ilmselt hakkan kibestuma. Nii, juba haletsengi ennast. Kolan foorumites ja loen teiste teemasid, kellel asi läbi elatud. Pisut lohutab. Ilmelt parandab aeg haavad. Kui ainult saaks, siis keeraks seda praegu palju edasi. Väga palju.

Mille üle te imestate? Täiesti normaalne seisund. Olge lihtsalt inimesed, te ei pea ju olema kogu aeg super inimesed. Nutta kui tunned et, on vaja nutta sa oled ju inimene ja veel naine. Kui tunned et, ei taha koristada siis ära tee seda, keegi ei sure selle pärast ära. Tee mida sa soovid ainult ära kujuta ette et, miski on sulle keelatud. Mitte midagi pole keelatud. Ära piitsuta ennast tagant mingite üld levinud aru saamadega. Mine ja tee ja mine ja ole. Kuu peale kerigu need soovitajad. See mis aitab kõigile ei aita mitte kedagi.
Ole see kes sa oled ja ära keela endale midagi. Tugevus ja kindlus tulevad tagasi siis kui sa oled jälle terve ja tegus. Siis tunned ise endast rõõmu ja saavad ka teised Sinust rõõmu tunda.
Ja pea meeles!! Sa pole iialgi maailmas üksi ja pole sa esimene ega ka kahjuks mitte viimane.

Mina lahkuminekut ei põe, see läheb üle, olen juba paar aastat üksi. Tähtis on lahkuminekul paika panna isa osa lapse kasvatamisel ja ärgu see jäägu vaid nädalavahetustele, muidu oled varsti samasugune.
Lahkuminekust hullem on minu jaoks nüüdseks see tühjuse tunne, kui sul nagu polekski enam rõõme - on jäänud vaid kohustused ja mured (halan nagu vanainimene juba:) ). Supper inimene ei tahakski olla, kuid oskust kohustused nurka visata ka pole. Ja ega suuri asju ei soovigi, vahel sooviks, et kodu oleks korras kui siia tulla, või söök valmis või lapsel kõik õpitud või oleks keegi, kelle kaissu vahel pugeda ja lihtsalt olla :))
Kuna siia teemasse rohkem vastuseid pole tulnud, tekib küsimus, et kas ma olen tõesti ainus, kes on sellises kriisis ja nii üksik?! :) Mida ja kuidas te siis elate, et selliseid kriise vältida?

Oled sa mõelnud et, kriis on nii sügav et, kirjutamisest ei tule mitte midagi välja. Üks võimalustest.
Teine on see et, eestlane on hullult uhke rahvas ja nõrkuse näitamine on äärmiselt taunitav väliselt ma mõtlen.

Tegelikult jah... kui majanduslikult on asi korras, siis emotsionaalselt on elu jumalast viltu. Olen püüdnud perearstilt saada antideprekaid, aga ta on väga ettevaatlik.. ühesõnaga ei andnud.
Päevast päeva olen üks "issi", nädalavahetusel ühele kenale naisele "armuke". See on ka kõik. Tihtilugu tuleb pähe mõte et kas see ongi kõik? Kogu mu elu? Muuks ma siia ilma ei sobi kui olla oma lasetele issi ka naisterahavale armuke?
Kuigi vahel jälle vastupidi - mõtlen, et hea, et sedagi on, mis antud. Lapsed on toredad, sõbrants on supper, ... aga mõne päeva pärast kaob kõik jälle mingi pisiasja pärast kusaile muti-auku ja tuju on Null
Kunagi, väga ammu, andis proua Pivre välja ajakirja "Jobu" .. Vot, sihuke tunne ongi , et ma olengi see "Jobu".
Emotsionaalne osa üksikvanemal on vast see kõige raskem.

Jah ... kui lahkuminekust lõpuks üle oled saanud siis tekib ikka vahel vajadus lausa kisendav vajadus teise täiskasvanu järele. Tahaks vahel kaissu, vahel tahaks arutada asju ka teise täiskasvanuga. Ei ma ei kurda mulle meeldib koos oma lapsega ja meil on kaheksesi palju rahulikum elu kui enne kolmekesi aga.... Ikka on hetki kui mõtlen sama kui teeme algataja. Lugedes teemaalgataja teksti siis tundsin nagu oleks keegi minu mõtted siia kirja pannud.
Eks inimene ju harjub. Ja harjub ka üksindusega aga kas selle üksindusega on ka võimalik leppida? Ei tea..
Viimasel ajal kui tunnen et kõik kasvab üle pea (emotsionaalses mõttes) siis ma loen, ma süvenen raamatutesse, see natuke aitab, mingiks ajaks.
Varem ma mõtlesin, et teised ei tunne nii nagu mina aga nüüd ma saan aru, et see mida ma tunnen on täiesti normaalne ja nagu ma aru saan siis ei ole ma üksi...:)

Mul oli ka peale lahkuminekut jube raske harjuda mõttega ja üldse sellega ,et pean üksi kõike otsustama ja ka kõik maksud maksma. Aga sellega harjus suhteliselt ruttu.
hiljem ,kui minu ellu tuli mu praegune mees, oli raske jälle ümber harjuda. Harjuda jälle teise, täiskasvanu kohalolekuga, kuigi see oli emotsionaalselt ju hea et ta olemas on. samas siiski ärritasid paljud asjad mida ta tegi teistmoodi kui minu eksmees, teistmoodi kui mina.
Tahan öelda, et igasugune elumuutus on raske.jube hea on kulgeda mööda sissetallatud rada.

Lastega mees - aga AD-d ei ravi ju põhjust, vaid võtavad maha emotsioonid/tunded, ma ei soovitaks neid võtta... Mulle arst neid soovitas mingil hetkel ja keeldusin kategooriliselt, prooviks ikka ise hakkama saada. Vahel on ju ka natuke paremaid päevi, nagu näiteks täna - reede! :)
Hea on lugeda, et ma pole ainuke ja seetõttu tuli mõte, et kui siin on umbes samas vanusegrupis olevaid üksikvanemaid (32a, elan Tallinnas), kes sooviks nendel (ja loomulikult ka muudel) teemadel suhelda, siis ehk võiks seda teha? Äkki leiab lohutust, toredaid uusi tegevusi (nii lastega kui lasteta), ja äkki saame üle oma tobedatest tühjadest tunnetest ja suurematest kriisidest. Prooviks ehk midagi muuta ja äkki leiame hingerahugi tagasi!
Jätan igaksjuhuks maili aadressi :)

Suhtleks Sinuga hea meelega, kuid kahjuks liiga kaugel. Usun, et just uued tutvused aitaks minu haiget hinge küll ravida. Olen oma mures praegu nii üksi, et lausa endal hakkab hale. Mõnikord on isegi lihtsam oma muret kurta võhivõõrale. Ei oska enam varsti endaga midagi peale hakata. Ei teagi , kas neid helgemaid hetki enam üldse kunagi tuleb. Praegu murran pead küsimusele "MIKS" vastust leides. Isegi pisaraid ei jätku enam. Miks ei võiks inimesel on off nupp olla, lülitaks lihtsalt need tunded välja.

minul on ka täna täiesti must päev, pealelõunasel ajal hakkas järsku tuju langema (ilmselt põhjuseks ilm- mida vanemaks saan, seda talumatumaks muutub meie kliima ja täna tajusin selgelt, et jälle tervelt pool aastat ootab sellist jama ees, brr). Peaks ju rõõmus olema, et nädalavahetus algas, et töö olemas, et tervis korras... aga meeleolu on ikka allapoole nulli. Ma ei oska isegi lapsest rõõmu tunda praegu, jube. Kas depressioon?

Mina arvan ka, et uued tutvused, rohkem suhtlust ja tegevused on need, mis aitavad emotsionaalselt jälle järje peale saada. Minu tutvusringkond on paraku ka väga väikseks jäänud ja enamjaolt koosneb see sõbrannadest, kellel on õnnelik, või siis vähem õnnelik pere.
Olen tegelenud oma tunnetega nüüd natuke rohkem ja kuigi tänane päev näis parem, on üksildane reede õhtu jälle natuke nukker. Aga suhelda võib sellegi poolest, et sa kaugel oled. Kuigi olen ka ise suht täbaras olukorras meeldib mulle teisi aidata :)

Täpselt nii on juhtunud ka minuga. Sõbrannasid, just tõelisi sõbrannasid on väga vähe järele jäänud ja kõik elavad väga kaugel. Enamus, nii uskumatu , kui see ka pole, ei kasuta isegi interneti. Kas võin Sulle järgmise kirja mailile panna?

Muidugi!

Olen samuti huvitatud sinu e-maili aadressist. Kuidas leian selle? (olen siin uustulnuk)

Tere! Eranditult iga inimene vajab armastust (ka need, kes seda avalikult tunnistama
ei kipu), samuti on normaalne igatsus pere ja kodusoojuse järele. (Hobidele pühendu-
mine ei korva kunagi teise inimese puudumist). Et inimene oleks terve nii vaimses, psüühilises kui ka füüsilises mõttes, on oluline, et tema energia kõigil tasanditel vabalt
voolata saaks. Ükskõik kui rasked olukorrad on olnud ja millised jäljed need hinge on
jätnud, alati on võimalik kõike muuta.
Kui foorumi külastajaist koguneb piisav hulk huvilisi, võime planeerida loengu või loengute sarja; individuaalselt on võimalik samuti nõu saada, kas meie nõustajaga
kohtudes või meilitsi suheldes.
Iga inimene väärib õnne ja see õnn on tegelikult tema enda sees;Eduenergia aitab leida ja avada ukse igaühe enda külluse varaaita!

Eduenergia on tore asi aga kui ots-otsaga on niigi raske toime tulla, ei ole enam finantse loenguid kuulata. Kahjuks.

to Loca: hiireke.valge@gmail.com

to jah: mine võta raamatukogust vastavad raamatud, saad ise õppida ja praktiseerida (neid on päris palju). Samuti on internet täis igasuguseid "eduenergia" lehti. Vaata Sisekosmos näiteks, sealt saaksid alustada (vanasti vähemalt oli neil e-kursus tasuta). Inglise keelseid õpetuslehti on ka väga, väga palju!

Raamatutest, mis õpetavad elu, on suht vähe kasu. Elu saab vaid elamisega õppida, või on see vaid minu kogemus(etus). :))
Raatuid loen põhiliselt argimurede ja mõtete eemalepeletamiseks, seetõttu ongi mõned neist mitmeid kordi leotud :)
Parim viis muredest eemaleminekuks on mingi "pidu" või muu seltskondlik üritus, näiteks oli meil koolijuubel sel nädalavahetusel... äge pidu oli :) ... ja ei mingit muret, ei mingit muret, vaid haige pea, aga on see mõni mure siis nüüd :D

Oi on vastik tüüp see va eduenergia, nüüd juba üksikvanematele roninud oma jama pähe määrima, murtud vaimuga klientuuri lootuses, kellelt siis viimast võtta, eksole - meeleheitel inimene annab ju kasvõi särgi seljast, lootuses abi leida? Püsi oma müstikafoorumis, küll see, kes tahab jama otsida su sealt üles leiab!

Lastega mees, aga sina ju oled täieliku jaanalinnueffektiga leppinud:)) Naist asendamas armuke, mõtteid peletamas peod ja tundeid vaigistamas AD_d - mõtle pisut enda peale ikka ka, sedasi probleemi tõrjudes põled lõpuks läbi, saad maohaavad :(

Armukese variant on igal juhul jama, oma väärtusliku armastusevõime raiskamine tühja pmst - ja pärast oled ise kurnatud, justkui ära kasutatud see nii vajalik ressurss endale ja lastele kusagile vasakule, pmst võõra elu toetuseks - armuke ju saab oma energiasüsti ja kasutab seda kes teab kus ikka endatarbeks - pereinimesele (üksikvanem seda on) ei sobi selline variant, sest pereinimene on anja pool enamasti. Ikka omasugune vaja leida, võrdväärne suhe - kui üksi ei suuda.

Aga raamatutest, mis "õpetavad elu" võib ikka vägagi palju kasu olla, kui oled omadega sealmaal, et tahaksid elust midagi juurde õppida, tugevamaks ja targemaks saada. Mina oma sügavaimas kriisis, kui üsna ootamatult pisikese lapsega üksi jäin ja päris karmidesse oludesse, pmst elasin aastakese Eckhardt Tolle raamatute najal - lugedes kasvatasin ennast, hoidsin elus ja need terad seal olid mulle tõesti õlekõrreks, tuletasid pidevalt meelde, kuidas vaadata elule helgema pilguga, õppisin seda lõpuks ise tegema ja mis ka oluline - lugedes koged sedagi, et sa pole nii üksi, kui tunned ära mõne oma mõttekäigu raamatus, siis on tõesti rõõm, et näe, ma polegi hulluks läinud, nii tunda on loomulik ja siit saab ka välja.

Igatahes olen õnnelik, et oma kriisist välja tulin ja pealegi ise, ilma mingile kaaslasele toetumata, nii julgeks varsti isegi jälle suhtlema hakata, kuigi ma ei tea veel, kas enam tahangi... pool tahab, pool mitte - oh tule suur ja tugev mees ja ärata minu nõrkused taas :)))

Eks inimesed saa abi erinevatest allikatest. Nagu ka inimesed ise, on abi allikad erinevad. Ma olen suht kindel, et "elu õpetavatest" raamatutest mina abi ei saa. Asi pole selles, et ma ei loe selliseid raamatuid, näiteks rikka isa vaese isa sain läbi ja omad õpetused sellest sain. Lihtsalt on tõrge selliste eluõpetuste vastu... vist pole veel see õige aeg.

seda küll, mullegi ei meeldi õppida mingeist teistetehtud teooriaist, aga et neist mõnedega tutvumine abiks võib olla, see ikka tuleb rohkem omadest kogemustest, mille põhjal üldse oskad kaasa ja edasi mõelda ja ka huvist oma elus mingid küsimused ära lahendada.

üldiselt pean ma ise oluliseks vältida lõpetamata asju ja olukordi, ühesõnaga enda sees peaks suutma rahujalale saada mistahes kogetuga, et seda mitte järel vedada kui painet vaid saaks tagasi vaadata neutraalse pilguga, elades ikka tänases päevas. siis on emotsionaalne tasakaal olemas ja avatus elu suhtes.

ka tulevikulootustes pole samal põhjusel mõistlik elada vaid ikka tänases päevas, sest pannes endale ootused peale, nt et kui leian sobiva kaaslase, küll siis elu uueks pöördub, või et kui saan rikkaks siis lahendan kõik probleemid, see võtab ära jõu olla täisväärtuslik enne, kui mingi väline õun pole sülle kukkunud, kuid kui inimene on selline poolik ja kusagil ulmades, olgu siis mineviku või tuleviku omades, siis üldiselt ei märka ta ise võimalusi enda ümber ega paku ka erilist huvi teistele, kes ehk muidu astuksid ligi ja ütleks, kuule, saame sõpradeks:)

OK, mis see raamat täpselt oli?

Neid oli tglt mitu ja tingitud minu situatsioonist, mis just parasjagu minu jaoks õigesse auku läksid, sesmõttes, nagu isegi ütlesid, igaühele kõik ja alati ei pruugi sarnaselt sobida. Mina ehk mõnesmõttes lugemisega end tol ajal koos hoidsingi. Esimene, mis abiks oli, oli Eckhardt Tolle, vististi kõigepealt tema raamat "siin ja praegu" ja kui ma ei eksi, siis ka "meelerahu hääl". pmst räägib ta ühest asjast igas oma teoses ja minu jaoks veenvalt.

Aga neist eneseabiõpikutest sai mulgi suht ruttu siiber, lugemisest aga mitte ja siis võtsin ette castaneda ja tema naisnõidade ( florinda donner ja taisha abelar) raamatud, neelasin need kõik läbi ja täiega nautisin seda müstilist maailmakäsitlust - mõjus tõeliselt värskendavalt vaadata elule natuke teistmoodi pilguga, kui see harjumuspärane materialistlik trään, mis meid siin igapäevaselt ümbritseb ja oma pisiasjade üleküllusega kohati põhjendamatult juhtme kokku ajab:)

üldse meeldib mulle tolteekide viis suhtuda ellu ja maailmasse, sellest on nüüd eesti keeles ka üks geniaalne teos oma lihtsuses, Don Miguel Ruiz "Neli kokkulepet". Seda on originaalis parem lugeda, kuna eestikeelne alguses oma keelekasutuses jätab mulje kui mingi esoteeriline jura, mida ta tegelikult pole, kuid kui seda vormi vaadata läbi sõrmede, siis asja iva tuleb ka tõlkest kenasti välja ja on minu arvates suurepärane.

:D no kuule, Castanedat ma lugesin veel siis, kui ma abielus olin. See on ikka täielik teispoolsus :))))

Aga aitähh sellegipoolest...
Valge oled sa tõesti
:)

lastega mees kirjutas:
-------------------------------------------------------
> :D no kuule, Castanedat ma lugesin veel siis, kui
> ma abielus olin. See on ikka täielik teispoolsus
> :))))

Loe veel ja ka siinpoolsus paistab lõbusam:)))

Aga tänud sullegi jutuaine andmise eest, polegi ammu nii jutt jooksma hakanud, täitsa tore kohe vahelduseks karmile elule:)

Noor emme on hea olla täpselt niikaua kuni sind keegi pilvedelt alla toob...ma sünnitasin väga noorelt ,see oli minu uhkus,et kui suutsin voodisse minna siis vastutan...sünnitasin lapse...kõi oli ninnu nännu ilus ja tore,kui siis pool aastat hiljem sattusin nagu süngesse õudusfilmi.Mu elu oli täis narkootikume ,peksmist ,häbi ja üksikust...Mees hakkas tegelema narkootikumide müügiga ...Ma andisn talle iga hommik raha et ta saaks minna " tööle" ,tegelikult raiskas ta selle alkoholile ja narkole..Ma üürisin kahe toalise korteri endale,et ma ei peaks vanemate kaelas elama.Kooli kõrvalt elatada mees ja last on ikka võimatu. Avastasin et hoidsin sellest kinni sellepärast et keegi ei saaks mulle öelda-ma ju ütlesin sulle. 2,5 aastat tagasi lahkusin sealt korterist .Ja see oli kõige parem otsus. Mul on imeilus tütar,kes hakkab kahe aasta pärast kooli minema,mul on töökoht ja elamispind.Ma ei suutnud enam eestisse jääda,sest ma olin otsa lõppemas.Ma tahtsin ära saada,ma tahtsin magama jääda ja mitte kunagi enam ärgata. ma üritasin seda,jumal tänatud nendele inimestele,kes mind seekord päästsid.
Niiet emmed,kui sul ükskord kõrini saab siis sul saab silme eest selgeks. Ma tulin võõrasse riiki üks käsi taskus ja teine hoidis last,aga ma pole kordagi seda otsust kahetsenud.!

olen ka lahku minemas taas ja nii valus on see kõik, lugesin neid kirjiu siin, no minul on kolm last, et jään nedega üksi ja keegi ei aita mind kuna üks isa elab kaugel ja teine laste isa teeb mida soovib et tema peale ei saa lootma jääda .. ;( .. olen väga liimist lahti ja õnnetu ..

Lahutasin aasta tagasi, laps mul 6 aastane. Mehel uus naine jne. Selline tüüpiline keskmise lahkumineku lugu. Olen poolenisti mitte-eestlane, seega minu tunded ja emotsioonid on tugevamad, kui paljudel teistel.
Aga et hakkama saada emotsioonidega, on mul selge plaan, millest pean kinni ja praegu olen pigem tugev ja tubli kõigi jaoks.
Ma armastan iseennast, seega nutan, kui tahan, luban endale puhkust, head raamatut, pidu, sõpru jne. Kõike, mis hing ihaldab, st, ma rahuldan ise omi emotsionaalseid vajadusi.
Ma armastan oma last, ma tegelen temaga, õpetan, seletan maailma asju, võtan teda kaasa igale poole, annan musi ja ütlen, et armastan teda... iga päev.
Mis on kõige tähtsam minu jaoks? Rahulolu! Seega ma teen tööd, mis mulle meeldib, ma armastan oma hobisid, ma armastan oma sõpru, ma teen kõiki asju selle mõttega, et mul endal ja minu lapsel oleks hea, ma veedan aega oma kõige kallimatega ja see aeg on püha! Rahulolu on saavutatud.
Kui nüüd meestest rääkida... mul on peika, seximise jaoks, kohtume vahest. Leidsin internetist. Tundeid pole ja armastusest ma puudust ei tunne. Ehk on liiga vähe aega lahkuminekust möödas või olen ma praeguseks juba nii haavatud, et ei suuda kedagi usaldada. Aga see mind ei kurvasta. Mul on kõik olemas, parima aeg iseendale, hoolivad inimesed ümber.
Kuidas ma selleni jõudsin? Ise otsustasin, et kui ma kohe õue ei lähe siis järgmiseks lasen endale kuuli pähe suurest ahastusest. Ahastasin tookord vist mingi nädal, nutsin ja haletsesin ennast aga siis küsis laps, et kaua sa veel kavatsed nutta, pidavat ma nuttes kole olema :D No ma siis pidin mingi asja välja mõtlema, häbi hakkas.

Pidage vastu, kallid lapsevanemad, õppige sellest, mis elu teie teele veeretas ning püüdke iseennast jälle armastama hakata!