Jah,eks ta raske ole mul kaks last 14 ja 7,aga tundub et kohustusi liialt palju .Vahest ongi nii,et ei j]ua enam m]elda,v'sinud olen juba minagi.

Ma siin siis üks ka paljulapselline. Ja üks õhtu, kui kõik lapsed juba magasid, tuli mul üks kujund ette, mis siis minu elu ja suhteid hetkel väga hästi kujutab - minu jaoks on üksindus nagu üks paha koll, kes päeval poeb peitu voodi alla, kuid õhtul kui tuba on vaikne ja und ei tule, siis loivab ta voodi alt välja ja tuleb mind kimbutama. Sama paha lugu on hommikuse vaikuse ajal. Päeval on töö ja lapsed, tegemist nii palju, et ei jõua nukrutseda, kuid üksindustunne on mul just õhtuti ja hommikuti, mõnikord ei tule kohe üldse und, mis sest et väike pesamuna kõrval magada nohiseb.

üksi paremini vastu.parem üksi kui s.. suhtes.Ringitõmbav või igat l..-i vahtiv mees on hullem,kui puuduv mees-igas mõttes.

Üksi umbes pool aastat ja see ÜKSINDUS ei olegi nagu päriselt kohale jõudnud.
Depressiooni ei ole, on selline imelik tuimus ja tühjus. Ei kujuta ette, et suudaksin
veel kunagi mõne meesolevuse omale hinge lubada.
Ainus asi, millest puudust tunnen, on seks. Kogu mu ärkvelolekuaeg on jagatud töö ja lapse vahel, last kellelegi jätta ei ole ja nii ma siis kuivangi.

Mul on vahel selline tunne, et olen kõige mõttetum ja jobum mees maailmas. Selline, kes sobib laste kasvatamiseks, kuid keda laste tegemiseks (noh, ütleme siis lihtsalt voodirõõmudeks) ei kutsuta. masendav.

ÜksikEma33, tutvume?
Mina ka ei taha kedagi hinge lasta.

Sama minuga. Ei taha kohe mitte kedagi südamesse enam lasta...Oi kuidas kuus korra-paar käib mustemast mustem masendus peal ja elu on otsast lõpuni üks hädaorg. Samuti selline tunne, et olen kõlvanud vaid lõbuks ja ei millekski muuks...Jäängi ehk üksi sest üksikema ei taha ka veel keegi endale naiseks kuna tavaliselt meestel ei ole soovi võõra last kasvatada..Samuti see suhtumine millega kokku olen puutunud - üksikema on ise süüdi oma seisuses, ise on l...s jne. Aga laps on vahva ja tema olemasolu ei ole kordagi kahetsenud. Vähemasti temale saan ma siiralt ja kogu südamest öelda iga päev "Armastan sind ülekõige!" ja mu armastust ei peteta....:) Niiet punnin tasapisi edasi ja teen näo, et mulle meeldibki kõik nii nagu on, kuigi hing tahab hellusi, kedagi kõrvale...

On ju öeldud, et anna ja ära oota tänu. Samas anda saab vaid siis, kui on mida anda. Suhe toimib vastastiku andmisel. Kui üks ei saa teiselt seda, mis teda laeb, et jälle tagasi anda, siis lõpeb suhe.
Hakkasin palvetama, kergem oli.Olen leidnud omale kaaslase, kellele võib igal hetkel kindel olla, kes alati aitab ja trööstib. Puudub hirm, et teen midagi valesti. On teadmine, et olen oluline sellisena, nagu olen ja õnnelik seal, kus tahan olla. Võtan vastutuse oma tegude ja sõnade eest, olles teadlik, et olen kaitstud.
Ootan huviga, millal armumine mind jälle tabab. Tahaksin näha iseennast selles uues nö leitud elemendis.
Olge tublid üksikvanemad! Oleme armastatud ja hoitud, andes lastele seda, mis on. Nad on meid valinud ja seda muuta ei saa.

Olen ka üksikema ja mulle on emotsionaalselt ja lausa füüsiliselt raske sinusugustega ühte lahterdatud olla. Keegi ei pea sind l---ks kui oled mehega abielus olnud ja teed läksid lahku peale pikka kooselu. Sinusugused vallasemad on need, kes üksikemasid toodavad!
Kui laps on väike ja midagi aru ei saa, võid talle oma armastust ju peale suruda, suur laps küsib, miks sul meest pole keda armastada. Lapsed on õelad, ta ei taha olla su armastus vaid ta tahab perekonnas kasvada, leiba lauale, isa enda kõrvale.
Laps reedab sind esimesel võimalusel, võtab naise või läheb mehele ja sina kuuled ainult süüdistamist, et ta ilma isata pidi kasvama.
Su postitus ajas mind marru, nii naiivne ja loll jutt, ei tunne et ühte kuuluks ja kahju sinusugusest ei ole.
Delfi,palun tehke vallasemadele eraldi foorum!

Kuhu selline läila jutt jõuda tahab et hing ja ihu kedagi kõrvale ootavad, kas järgmise vallaslapseni?

"minale" - oot... imelik oled või muidu närvihaige?

Mis sa ise nüüd teise, sisuliselt õnnetu, inimese sõmamisest said? Mingi hea tunne on sees kohe, kui said kedagi "l..ks" kutsuda?
Tead, elu ei ole must-valge. Inimesi ja saatusi on erinevaid ning sedamoodi teisele selga karata ja loopida mingeid sõnu on ... noh, pehmelt öeldes ebaeetiline.

Ei ole imelik ega närvihaige. Loe eelmisi postitusi kus naised mitme lapsega maha jäetud kes pereelus nad üles on plaaninud kasvatada. Ja samas teemas võtab sõna üks värskelt koolipingist tulnud või rumalusest lapse teinud tsikk, kes saab küll isegi aru et l--- on, aga tahaks uuele ringile minna ja ka abielurõõme maitsta.
Kes teda vägistas, kes kinni hoidis et soovimatut last õigeaegselt kaotada ei saaks?
Kas pole vahet kas inimene pannakse sundseisu ja jäetakse lastega maha või on ta endale selle saatuse ise kaela kutsunud?
Aeg on silmad avada niisugustel mitte iba välja ajada. Laps (või loll) sai lapse ja arvab et lapsele piisab tema armastusest, ei piisa!
Nagu enne kirjutasin, viha teeb kui sellised ennast üksikemade ridadesse pressida tahavad. Kuskil abielu lõhki ajanud, mehest ilma jäänud ja siis julgeb veel siia nutma tulla.

Sa, "minale" võta korra hoog maha.
Lahmimine on põhiliselt kohane ebakultuursetele ja vähest haridust ja haritust omavatele inimestele .... kuigi ... kes seda teab, mis inimene sa oled.

to minale....
kui sina olid abielus ja mees läks minema....arvad sa tõesti, et oled millegipoolest parem minast....ei ole, oled hullem isegi paber näed ei hoidnud kinni...ja empaativõime puudub sul täielikult

õige on: empaatiavõime

on see,mida ei saa väänata,kes väärib ,leiab varem või hiljem kellegi.Tuleb püüda vähem klatsida,olla vähem üleolev ja empaativõimega.Kes on armastust väärt,see ta leiab,mõningatel on lihtsalt mõtlemisaega liiast antud.Materiaalselt on muidugi raske aga üksindus on selleks ,et mõelda läbi,mida või keda me tegelikult vajame.Üksikud naised peaksid rohkem unistama armastusest,mitte neid mõtteid tõrjuma.

Aga kes ütleks, millest lastega mehed peaks unistama?
:)

Unista vähem üksikemadest, su postitusi lugedes jääb mulje et otsid siit endale voodisoendajat.

Jaa, tõsi see on, mulle on see lausa keelatud...
:)

ähh, tegelikult ei tahagi...

suurem poiss on 21 ja noorem 15,5- ja ütlen-elu on täpselt selline nagu ise tahad. Emotsionaalselt on raske vahel jah! Aga kui palj uon valikuvõimalusi?-sa ise valid kellega välja minna jne. Suureks plussiks-koduperenaised, kes abielus jne-ei saa endale valikuid teha, kuid meil on. Lisaks raskustele on meil ka topelt-plusse.
On hetki, kus kirud ja sajatad, aga tegelikkuses-oled sa õnnelik.
Kõik on enda valikud, ku ivalesti, siis uuesti. Mina armastan enda elu(kuigi iga asi, mis valesti tehtud on minu enda süü). paari aasta pärast olen totali enda peremees-muidugi aastatega arvamused muutuvad-eks ma vaatan ja mõtlen mida ma arvan 50 aastaselt(praegu 40 aastane). aga ei ole see üksikema staatus nii halb üdini. Kui rahaliselt mäele saad-on muu palju kergem-kõik oleneb ainult enda valikutest.

mina olen ka rahul oma üksikvanema staatusega...ja eriti kui vaatan enda ümber olevaid naistuttavaid, kes on aastaid tagasi soovinud tanu alla saada, siis nüüd soovivad meeleheitlikult sellest vabaneda... ja polegi nii lihtne...
Materiaalselt tulen välja, valikud on oma teha ja elu on läinud siiski vaikselt ülesmäge...
Tõsi pikapeale hakkab üksindus ära tüütama ja sõpra kellega lihtsalt rääkida, teha midagi koos vajaks kõrvale küll... iseasi kas julgeks ennast veel kellegiga siduda...

Ei ole ma mingi äsja koolipingist karanud tsikk, kes esimese ettejuhtuvaga lapse sai...Ära üldista. Sina ei tea neid põhjusi, miks üksi jäin lapsega. Sina EI TEA MINU ELU. Sinu suust sai järjekordse kinnituse sellele, milline on suhtumine üksikvanematesse... Vaatamata kõigele olen siiski optimist ja ei vannu alla. Ka ei ole ma kordagi hädaldanud selle üle, et olen üksikvanem. Kaugel sellest. Kõik me väsime aegajalt ära - ka mulle on see lubatud. Ka mulle on lubatud ihata korralikku perekonda, kus saab teineteisele toetuda ja teineteist usaldada. Sest muud ma elult enam ei soovigi - head perekonda, mida endal ei ole ehk kunagi olnud. Kõik muu olen oma POJALE juba taganud - ilus kodu, täis kõht ja hoolitsus.

Seda veel, et rohkem lapsi ei plaani saada, niiet sinu poolt eeldatud "uued vallaslapsed" jäävad tulemata :) Küllap oled sina üks neist naistest, kes on teise naise pärast maha jäetud, et nii halvasti ütled :) Ka see on andestatav niiet rahulikke ja ilusaid jõule sulle!!! :)

vallasemad räägivad nagu ühest suust et neil oli päriselt ka suur armastus ja mees siga jättis maha. ei oskaks isegi targemat vabandust välja mõelda, kuidas sa ikka tunnistad et olid loll või kiirustasid

raske Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Seisan sama portsu ees. Kohe, kohe ootab ees
> lahkuminek ja hing karjub valust. Tunnen kuidas
> enesehaletsus järjest rohkem minusse süveneb. Mu
> elamine pole olnud kunagi nii räpane kui ta on
> seda praegu. Ei suuda midagi teha ega millelelgi
> keskenduda. Käin toas ringi nagu puuris loom.
> Minu puhul ei aita soovitused, et tee tööd ja
> otsi uus hobi. Jõudu lihtsalt ei jätku. Vaatan
> pealt õnnelike paare , kes koos jalutavad ja
> tunnen , et vihkan neid. Ilmselt hakkan kibestuma.
> Nii, juba haletsengi ennast. Kolan foorumites ja
> loen teiste teemasid, kellel asi läbi elatud.
> Pisut lohutab. Ilmelt parandab aeg haavad. Kui
> ainult saaks, siis keeraks seda praegu palju
> edasi. Väga palju.


Täpselt sama tunne praegu.

jeah Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> vallasemad räägivad nagu ühest suust et neil
> oli päriselt ka suur armastus ja mees siga
> jättis maha. ei oskaks isegi targemat vabandust
> välja mõelda, kuidas sa ikka tunnistad et olid
> loll või kiirustasid

Näedsa, mina nüüd siis tunnistan, et olin loll ja tõepoolest kiirustasin.. olin suhtes küll selle mehega seitse pikka aastat. Armastasin teda, tema mind vist siiani, kuid ma lihtsalt enam ei suutnud. Ma tunnen siiralt süüd, et ei suuda seda meest enam armastada, et ei suuda olla tema jaoks see naine, keda tema tahaks et ma oleksin. Tunnen süüd lapse ees, et ei suuda talle pakkuda NORMAALSET pere-elu, koos bioloogilise isa ja emaga. See on raske, aga veel raskem oli minu jaoks olla selles suhtes. Pole ennast elus nii halvasti tundnud, kui seal. Nüüd olen õnnelik, saan olla mina ise, ei pea näitlema kedagi teist, ei pea oma käikudest minutilise täpsusega aru andma, laps on rahulikum ja võiks isegi öelda... õnnelik.
Aga nüüd tunnen ise, et tahaks ometi oma kõrvale seda ühte ja õiget meest, ei taha pendeldada erinevates suhetes... olen selles suhtes ikka väga monogaamne. Kuid loodan, et aeg annab arutust ja loodus ju tühja kohta ei salli.
mis ei tapa, teeb tugevaks.

Head uut kõigile!!!

n24 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Näedsa, mina nüüd siis tunnistan, et olin loll
> ja tõepoolest kiirustasin.. olin suhtes küll
> selle mehega seitse pikka aastat. Armastasin teda,
> tema mind vist siiani, kuid ma lihtsalt enam ei
> suutnud. Ma tunnen siiralt süüd, et ei suuda
> seda meest enam armastada, et ei suuda olla tema
> jaoks see naine, keda tema tahaks et ma oleksin.
> Tunnen süüd lapse ees, et ei suuda talle pakkuda
> NORMAALSET pere-elu, koos bioloogilise isa ja
> emaga. See on raske, aga veel raskem oli minu
> jaoks olla selles suhtes. Pole ennast elus nii
> halvasti tundnud, kui seal. Nüüd olen õnnelik,
> saan olla mina ise, ei pea näitlema kedagi teist,
> ei pea oma käikudest minutilise täpsusega aru
> andma, laps on rahulikum ja võiks isegi öelda...
> õnnelik.
> Aga nüüd tunnen ise, et tahaks ometi oma
> kõrvale seda ühte ja õiget meest, ei taha
> pendeldada erinevates suhetes... olen selles
> suhtes ikka väga monogaamne. Kuid loodan, et aeg
> annab arutust ja loodus ju tühja kohta ei salli.
>
> mis ei tapa, teeb tugevaks.
>
> Head uut kõigile!!!


jeeezus!!! nagu enda kirjutatud oleks see!! tean täpselt mida sa tunned n24. süütunne ongi hetkel kõige hullem, sest mees ja laps pole ju süüdi, et mina loll olin. aga samamoodi edasi elamist ka ette ei kujuta :( ometi elu lõpuni üksi (ehk siis ilma selle õige meheta) ka elada ei tahaks.

Jh hea et selline teema yldse yles on v6etud.Ka mina olen lahku just läinud.olen 19 ja saan kohe paari nädala pärast emaks.Lapse isa otsustas mulle selja keerata kuu aega tagasi,sest leidis endale uue.Olen kuri ja solvnud,M6tlen ikka et ehk oli see milleksgi vajalik et nii läx,v6i karistab elu mind...ei teagi khe kuidas olla,Hirm synnituse ees ja see et olen pidevalt yxi kodus,lapseisa on enamus ajast oma uue pruudiga koos ja meie isegi ei tule talle vahel mitmeid päevi meelde.See teeb nii kurvax ja abitus.Et ikka m6tlen kes on see;kes meile määrab kui suurt koormat me enda 6lgadel kandma peame,kes on see kes meile elu kaardipakkist t6mbab selle ainukese kaardi,millega me seda karmi mängu mängime?me kas kukume p6lvili ja jäämegi maha vedelema,v6i t6useme ja pingutame edasi....Tihtipeale avastame et meile on antud liig raske koorem kanda aga meil on keegi kelle nimel me seda k6ike ikka ja jälle tahame ja jaksame kanda...meie laps(ed)Nemad ju vajavad meid isegi siis kui sinu armastud kaaslane enam ei vaja...
ootax ka soovitusi ja m6tteid ja vastuseid oma postitusele.Elan ise tallinnas ja olen avatud uutele tutvustele.