Lahutasin aasta tagasi, laps mul 6 aastane. Mehel uus naine jne. Selline tüüpiline keskmise lahkumineku lugu. Olen poolenisti mitte-eestlane, seega minu tunded ja emotsioonid on tugevamad, kui paljudel teistel.
Aga et hakkama saada emotsioonidega, on mul selge plaan, millest pean kinni ja praegu olen pigem tugev ja tubli kõigi jaoks.
Ma armastan iseennast, seega nutan, kui tahan, luban endale puhkust, head raamatut, pidu, sõpru jne. Kõike, mis hing ihaldab, st, ma rahuldan ise omi emotsionaalseid vajadusi.
Ma armastan oma last, ma tegelen temaga, õpetan, seletan maailma asju, võtan teda kaasa igale poole, annan musi ja ütlen, et armastan teda... iga päev.
Mis on kõige tähtsam minu jaoks? Rahulolu! Seega ma teen tööd, mis mulle meeldib, ma armastan oma hobisid, ma armastan oma sõpru, ma teen kõiki asju selle mõttega, et mul endal ja minu lapsel oleks hea, ma veedan aega oma kõige kallimatega ja see aeg on püha! Rahulolu on saavutatud.
Kui nüüd meestest rääkida... mul on peika, seximise jaoks, kohtume vahest. Leidsin internetist. Tundeid pole ja armastusest ma puudust ei tunne. Ehk on liiga vähe aega lahkuminekust möödas või olen ma praeguseks juba nii haavatud, et ei suuda kedagi usaldada. Aga see mind ei kurvasta. Mul on kõik olemas, parima aeg iseendale, hoolivad inimesed ümber.
Kuidas ma selleni jõudsin? Ise otsustasin, et kui ma kohe õue ei lähe siis järgmiseks lasen endale kuuli pähe suurest ahastusest. Ahastasin tookord vist mingi nädal, nutsin ja haletsesin ennast aga siis küsis laps, et kaua sa veel kavatsed nutta, pidavat ma nuttes kole olema :D No ma siis pidin mingi asja välja mõtlema, häbi hakkas.
Pidage vastu, kallid lapsevanemad, õppige sellest, mis elu teie teele veeretas ning püüdke iseennast jälle armastama hakata!