n24 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Näedsa, mina nüüd siis tunnistan, et olin loll
> ja tõepoolest kiirustasin.. olin suhtes küll
> selle mehega seitse pikka aastat. Armastasin teda,
> tema mind vist siiani, kuid ma lihtsalt enam ei
> suutnud. Ma tunnen siiralt süüd, et ei suuda
> seda meest enam armastada, et ei suuda olla tema
> jaoks see naine, keda tema tahaks et ma oleksin.
> Tunnen süüd lapse ees, et ei suuda talle pakkuda
> NORMAALSET pere-elu, koos bioloogilise isa ja
> emaga. See on raske, aga veel raskem oli minu
> jaoks olla selles suhtes. Pole ennast elus nii
> halvasti tundnud, kui seal. Nüüd olen õnnelik,
> saan olla mina ise, ei pea näitlema kedagi teist,
> ei pea oma käikudest minutilise täpsusega aru
> andma, laps on rahulikum ja võiks isegi öelda...
> õnnelik.
> Aga nüüd tunnen ise, et tahaks ometi oma
> kõrvale seda ühte ja õiget meest, ei taha
> pendeldada erinevates suhetes... olen selles
> suhtes ikka väga monogaamne. Kuid loodan, et aeg
> annab arutust ja loodus ju tühja kohta ei salli.
>
> mis ei tapa, teeb tugevaks.
>
> Head uut kõigile!!!
jeeezus!!! nagu enda kirjutatud oleks see!! tean täpselt mida sa tunned n24. süütunne ongi hetkel kõige hullem, sest mees ja laps pole ju süüdi, et mina loll olin. aga samamoodi edasi elamist ka ette ei kujuta :( ometi elu lõpuni üksi (ehk siis ilma selle õige meheta) ka elada ei tahaks.