Kallid inimesed kes te olete korra juba lahku läinud ja siis leiate endale uue armastatu. Ärge hakake koos elama. Ütlen teile omadest kogemustest, see ei too head. Varsti on see armas inimene muutunud sama moodi väsitavaks ja tekivad riiud igapäeva asjadest. Parem olla juba nii nagu suhe toimima sai: käia külas, koos väljas ja siis läheb igaüks oma koju ja puhkab suhtlemisest välja.

eluaeg siis niimoodi või?

hiljem tulevikus siis vanur külastab vanurit?

Kus on "oma kodu", kui inimesed on lahku läinud????? Mina "tänu" sellele mehe saingi, et naine tõstis mehe kodunt välja, mees elas vahepeal töö juures "kohvinurgas", siis maal õe juures, sõites iga päev 55 km linna tööle, ja siis kohtas ta mind - korteriga vaba ja noort ning mõistagi lastetut tüdrukut. Otse loomulikult mees tuli minu juurde. See kõik oli ammu, umbes-täpselt 24 aastat tagasi. Hea mehe sain, olen elu lõpuni tema (eks)abikaasale tänulik, kes võttis armukese majja ja tõstis oma mehe välja. Nüüd on mehe ex mõistagi üksik ja õnnetu, aga mina olen juba 24 aastat õnnelik olnud...

ära üldista. ega kõik ei ole ühesugused. niipalju, kui on inimesi, on ka erinevaid suhteid.

mul on asja kohta mitu otse vastupidist näidet tuua. eks see kõik sõltub paljudest asjaoludest...

Ega ma ei pidanudki silmas neid vallatuid - vallalisi tüdrukuid, kelle maja ja voodi tühjad ja tahavad meest majja. See on teine teema.
Minu sõnum on tublis keskeas inimestele, kellel kooselu või abielu seljataga, lapsed olemas, oma kodu olemas ja rutiinid samuti.
Siis on see hetk, et kõik on ju tore, aga oleks keegi kellega rääkida ja õhtul koos teleka ees asju arutada ja muu selline jura. Tegelikkuses pole mingit teejoomist ja arutamist niipea kui leivad samas kapis. Siis on ainult: ära ole mul jalus, pane see tekas kinni ja mine õue lund lükkama! ja jata mind rahule, mul pikk päev seljataga ja homme jälle pikk päev, mina lähen ära magama!
Kui sa tuled teisele inimesele külla, siis ei ole sinul ega temal kunagi sellest midagi, et pikk päev on seljataga ja ülehomme jälle tööpäev. Selle nädalavahetuse või nädala sees oleva õhtu jätavad inimesed teine teisele ja tõesti arutavadki maailma asju, mängivad lastega (sõbra lastega) lauamänge või kaarte või arvutimänge ja pärast ajavad magamistoas veel juttu...
Koos elades on see kadunud ja asendub vaid murede, virisemise ja kiirustamisega ja lubadusega, et homme räägime.

Ei ole vaja kergekäeliselt lahku minna ja siis veel kiiremini uue naise majja tuua. Pea vahet, ole üksi ja siis tule rääkima.

Mul on täpselt see seis, et peale lahutust olin mingid aastad üksi, siis leidsin inimese, kellega kõik päris hästi klapib. Õigemini väga hästi. Ja just seepärast ei tahagi me päris kokku kolida, et seda head asja äkki mitte ära rikkuda. Nii elamegi juba aastaid visiitsuhte tähe alla ja ausalt - kõik on sama ilus nagu alguses, ainult et nüüd on veelgi mõnusam ja kodusem. Aga kardame ka, et kui päris kokku kolida, siis imbub argirutiin sisse ja tekib igavus, tüdimus vms. Kui kunagi päris vanaks jääme, siis ilmselt kolime kokku ka, hea ju, kui keegi lähedal on, kes valutavat selga määrib jne. Aga kuni väga vaja ei ole, seni ei plaanigi igapäevast ühe katuse all elamist.

Meestest ma saan aru, et nad tahavad ruttu kokku kolida. Keegi peab ju pesu pesema ja süüa keetma. Seksi saab siis ka tausta, ei pea enne välja tegema kui riista kuskile sisse saab torgata.
Naistest ma küll aru ei saa. Eriti mitte linnanaistest. Maanaisel veel on vaja kedagi kes maja kõpitseks, autot putitaks, elektrit sätiks jne. Aga linnas korteris pole ju meeste töid olemaski. Milleks seal enale kedagi diivani peale pussutama ja musti sokke laiali jätma?

ega mina ka sellisega koos elada ei kannata, kes jätab kohustused minu kaela, ilma käskimata midagi tehtud ei saa, ainult teleka ees lösutab ja tühja möliseda oskab... a pärast on viu-viu, no millest see teine ära väsis?

Villem, sul on õigus. Oskad sa ise selliselt elada või on see ainult teooria?

Ikka oma enda kogemustest kirjutan.
Lahutatud sai untsu läinud noorpõlve abielu juba 6-7 aastat tagasi. Siis pidasin pikalt vallalisepõlve ja nüüd on kena inimesega suhe hästi sobinud. Üle aasta käisime vastastikku külas ja teine kord olid need külaskäigud isegi nädala pikkused. Nädalavahetused veetsime peaaegu alati koos. Nii tekkiski see mõte, et mis me käime ehal nagu kaks vana narri. Oleme siis kogu aja ühe katuse all, vähem igatsemist ja vähem sõitmist. Nüüd pool aastat hiljem on kogu ilus suhe asendunud mingi eksisteerimisega. Oli seda siis vaja? Aga nüüd on natuke nagu nadi minna ütlema, et ma mõtlesin ümber selle koos elamise asjus. Ennist oli parem ja ilusam. Et kolime laiali tagasi ja käime edasi teineteisel külas nagu varemalt.

Just, harjunud üksi ja siis järsku kahekesi tavalisel päeval oleks nagu piinlik koos olla kui tavalised tööd ja oma igapäevased tometused võtavad ära põneva, oodatud kohtumised. Jääb nagu midagi puudu...Enne sai neid kohtamisi ette valmistada ja ennast eelnevalt juba vastavalt ette valmis panna, kui teine tuleb või kui teisega saab kuhugi mindud. Ettevalmistatud jutud , teemad ja iseennast kenasti pidulikumalt valmis panna. Nüüd aga võõras inimene majas, ei ole harjunud omavahel olema, mõtted, mis jäävad oma teada, kadunud on põnevus, oodatud aeg ja valmistaud kohtumine. Seda pole enam ja kes teab, tekivad mõtted, et see pole ju see inimenegi, kelle pärast sai km maad maha sõidetud.
Ma ei tea, kuidas sulle see asi meeldib aga ...ju see on lihtsalt vale inimene, kes sulle kooselu pakkus. Mitte millegi muu pärast kui see, et ta tundis mitte ainukese olevat ja et sina oma kodus peale tema ka teise armsama kaissu võtad. Nüüd valisid valesti, hoopis see naine oleks pidanud maha jäetud olema, kes sind jooksutas tervelt aastajagu ja kes tegi sulle ettepaneku koos elamiseks.Imelikku pole midagi, ütled kenasti, et sul on paha selles suhtes olla, tunned end halvasti ja soovid lahku minna.Ja nii teedki. Omavahel oleks pidanud tulevikku arutama, mis kattub soovides ja mis ei kattu.

Peate omavahel asjad selgeks rääkima.

Kas suurim vahe on selles, et enne mõlemad austasid teise privaatsust ja püüdsid teise soovidega arvestada, nüüd aga võetakse teist inimest kui eset, mis kuulub endale?

Tegelikult on Villemi jutus iva sees. Kui oled pikemat aega üksi elanud, harjud sellega, et kõik asjad on kodus sinu päralt täpselt siis, kui sa neid vajad. Olen seda tundnud, kui mul lapsed külas käivad. See nn. minu poolt loovutamine ei ole siis raske, kuna nad on minu lapsed, aga kui minu ellu tuleks mees.... ma ei tea, mulle tundub, et see oleks lisapinge ja ma pole kindel, et see lispinge minu elus vajalik on.

Tegelikult on valik olla üksi ja teha, mis pähe kargab või suruda oma ego tahaplaanile ja nautida koosolemist.
Visiitsuhe on kesktee. Tahad ladvast õunu või korjad mahakukkunud ubinaid?

... mida vanemaks inimene saab, seda raskem see ego tahaplaanile surumine on. Ja mis mõttega? Ma usun, et sellepärast ongi nii palju lahkuminekuid, et noored suruvad oma ego tahaplaanile...lootes, et asi paranes...siis ühel hetkel enam ei suuda... tulemus ongi lahkuminek.
Ehk on ikka valik selline, et kui ei leia kaaslast, kellega oma ego tahaplaanile ei pea suruma, peakski elama kas üksi või visiitsuhtes.

Võtame kasvõi sellise asja nagu televiisori vaatamine,keskealistel igal ühel oma huvid, saated, nende vaatamise ajad ja isegi hääle tugevus, kui film jookseb- ka need võivad kätte näidata inimeste mittesobivuse kui kokku ei suudeta leppida. Erinevad tööajad, toidueelistused ja palju muud veel. Suhtluse käigus ja visiitide käigus võiksid iniemsed omavahel ka neist teemadest rääkida. Siis on võimaliku kooselu puhul kergem omavahel klappida.

Hea kui keegi aru ka saab, et asi pole selles nagu inimesed teeks midagi uisapäisa. Tegelikkus on see, et mitte abielu japaber ei ole see mis muudab suhet vaid see kas elatakse sama katuse all või mitte.
Noorelt võib kokku kolida, siis inimene alles areneb ja muutub ja saab kokku kasvada või lahku kasvada, mida keegi soovib. Üle 35 aastastel on väga keeruline ennast painutama hakata. Miskit head ei tule.
Nagu öeldud, et õunapuud painuta noorest east.

Willemile!!!
See on sul vale naine juhtunud, õige inimesega koos elades ja armastades selliselt küll ei tunne kumbki pool,nagu kirjeldad, asi pole üldse vanuses, vaid armastuse puudumises ja teineteisega sobimatuses.

Ilmselt oled veel noor :)
Üle 35 aastastel hakkab tõepoolest vanus rolli mängima ja mida vanemaks saadakse, seda suurem on enda tahtmine/soov/ego ja seda raskem on seda nihutada natukenegi, et keegi teine kõrvale ära mahuks. Nii lihtsalt on! Küsimus ei ole armastuse puudumises.

õige jull villemil !!
minul selline elu - mida ta soovitab soojalt !
ja väga rahul

Mitte üksksi vanus ei takista kooselu, kui mõlemad armastavad ja austavad teineteist.Seda enam veel vanus 35, kus elu alles algab, mehele muidugi. Mees on juba arukas, küps ja teab, keda tahab. Suudab oma elu ka kontrolli all hoida. Abiellutakse või jäädakse kokku elama isegi 50+ ja 60+, mis see siis üle 30-stel ära ei ole.Muidugi armastuse olemasolu korral. Kui seda on vähe, pole tõesti mõtet minna teisega kokku lootuses, et äkki hakkab armastama, ei hakka.

Naistel on jah häda pideva titetegemisega, nende jaoks tiksub 35 juba ähvardavalt...Aga mees võib elauaeg ka kõrges eas lapsi saada, neil pole probleemi.

I tabas otse naelapea pihta! Just nii ongi, et üle 35 sed on arukad, küpsed, teavad, mida tahavad. Ja just sellel põhjusel ongi raske leida armastust...igaühes näed midagi, mis ikka pole päris nii nagu vaja...
Noorelt ongi see teistmoodi, näed ainult head ja on lootus, et kõik on alles ees, oled paindlikum ja koos elades kasvate kokku.... või siis lahku...selles suhtes on küll Villemil õigus.

Selles asi ongi, et 35selt ollakse väljakujunenud ja teatakse väga täpselt, mida tahetakse. Paratamatult peavad mõlemad tegema järeleandmisi soovides koos elada, aga reaalsuses ei ole see nii lihtne, kui teoreetiliselt arutledes- siin peitubki komistuskivi.

Mis asi on armastus? Proovi kirja panna, sest mulle tundub, et sa arvad väga täpselt tedvat, mis see on. Tunnistan, mina ei oska seda sõnadesse panna.

Mis lastesse puutub, siis on su mõttes väike viga. Oletame, et oled kõrges vanuses mees, umbes 60 aastat vana, ja saad lapse. Tohib küsida, kes selle lapse ülesse kasvatab? Suudad sa 65selt temaga jalgpalli mängida, 70selt Vembu-Tembu maal möllata, 80selt toetada teda ülikoolis ja 90selt lapselapsi hoida?

Eelviimasele, kirjutamise ajal oli posti juurde tulnud :)

Aitäh kaasa mõtlemast.
Ei tea kus see laste tegemise jutt nüüd juurde tuli, aga kommentaariks siis nii palju, et "teeme" küll usinalt aga peame hoolega valvet et valmis ei teeks :)))) Tegemise rõõm on suurem kui saamise kihk.
Kahe peale on meil kolm hilisteismelist ja siia juurde beebisid ei ole plaanis meist kummalgi. Bioloogiline alarm on ammu kinni löödud ja sellega on rahu majas.
Küsimus on just nendes kompromissides ja isikliku ruumiga harjumisest. ma ju näen et see pole ainult minu mure vaid teinepool on sama moodi aegajalt häiritud ja rahutu ja silmnähtavalt tahaks natuke vaikust ja rahu ja omaette olla.
Vahel on natuke kahju kui näed kuidas teine sinu seletuse peale, et ma olen nii alati teinud/ selliselt on asjad minu jaoks harjumuspärased loeb mõttes kümneni ja ütleb, hea küll, las ta siis olla pealegi.
Või kui ise olen samas rollis, et kapis kus olid käterätid on korraga mingid purgis ja potsikud.

Mind küll ei segaks mehe riistad vannitoas või ülikonnad kapis mu kleitide kõrval, iseasi on aga see algus. Tunne, et koos on etem, parem ja lahedam kõike teha, vahetevahel ka puhates, kui teine on tööl,saab ju omaette olla. Aga ilma suure tunde- armastuseta, ei saa kokku minna, mitte mingil juhul.Ma pean ikka väga kindel olema, et tema tunne minuga koos ,jääks samaks nagu "käimise ajal".

Kui peres on 5 liiget on see paras hullumaja ja vaikus on ainult siis, kui lapsed magavad. Võin seda öelda oma kogemustest. Teil lisaks veel elukohamuutus ka.
Aga kui juba keegi loeb kümneni, see on hea märk. Minu arvates see näitab, et on tahtmist, et asjad oleksid hästi ja kõik laabuks.

Ärge pange tähele. Willem on lihtsalt alla keskmise suhtlemisoskustega ning kergelt sotsiopaatililne isik. Juhtub.