Ega ma ei pidanudki silmas neid vallatuid - vallalisi tüdrukuid, kelle maja ja voodi tühjad ja tahavad meest majja. See on teine teema.
Minu sõnum on tublis keskeas inimestele, kellel kooselu või abielu seljataga, lapsed olemas, oma kodu olemas ja rutiinid samuti.
Siis on see hetk, et kõik on ju tore, aga oleks keegi kellega rääkida ja õhtul koos teleka ees asju arutada ja muu selline jura. Tegelikkuses pole mingit teejoomist ja arutamist niipea kui leivad samas kapis. Siis on ainult: ära ole mul jalus, pane see tekas kinni ja mine õue lund lükkama! ja jata mind rahule, mul pikk päev seljataga ja homme jälle pikk päev, mina lähen ära magama!
Kui sa tuled teisele inimesele külla, siis ei ole sinul ega temal kunagi sellest midagi, et pikk päev on seljataga ja ülehomme jälle tööpäev. Selle nädalavahetuse või nädala sees oleva õhtu jätavad inimesed teine teisele ja tõesti arutavadki maailma asju, mängivad lastega (sõbra lastega) lauamänge või kaarte või arvutimänge ja pärast ajavad magamistoas veel juttu...
Koos elades on see kadunud ja asendub vaid murede, virisemise ja kiirustamisega ja lubadusega, et homme räägime.