ma saan ju aru, et sa ei mõelnud peedist. paljuke neid naisi siis ikka on, kes ennast peediks peavad? enamus meist arvab ennast ikka margikonjak olevat ;).
kurb tõde on see, et naised kes lastega üksi jäänud ei ole kõik margikonjakid. küpsed veinid ka mitte.
ma ei kirjuta seda kirja sinu solvamiseks vaid pigem aitamiseks. vahel on hea teise nurga alt asju vaadata. kui sobib, siis on abiks, kui ei sobi unusta mu jutt.
sinu varasem kiri, kus sa avaldasid kahjutunnet, et pole seda ühte kelle kõrval end naisena tunda. mul tekkisid juba siis mõned mõtted, aga jätsin need enda teada. nüüd siis panen kirja. ää pahanda.
esiteks. vaata enda ümber ja ütle ausalt, kas mees mahub sinu majja? kas sa oled hoidnud koha enda kõrval vabana ja arvestad sinu ellu tuleva mehega? see koosneb pisiasjadest. ntk. kas lapsed kolivad öösel sinu voodisse üle jne. minu jaoks on ohumärk, kui naine räägib, et saab kõigega hakkama ja kõik on tehtud ning meest justkui polekski muuks vaja, kui romantikaks. muidugi peab naine muutuma tugevaks, kui laste isa kõrvalt lahkub. siiski peab suutma hoida mingit balanssi, et mitte muutuda "munadega" naiseks. ühe täiskasvanuga pered on oma olemuselt autoritaarsed ja naiselikkusest võib sellises olukorras vähe järgi jääda. mees ei ole nipsasjake või kuumaveekott, et ma vajan teda ainult jalutuskäikudeks mere ääres. usu mind. naine ei tarvitse ise arugi saada, kuidas oma jutuga meesinimesi kastreerib. selliseid naisi mehed veits kardavad.
teiseks. alati, kui sa soovid mingite konkreetsete omadustega inimest oma ellu, mõtle ausalt selle üle, kas sa väärid seda. see ei tähenda, et sa peaksid oma latti alla laskma. kindlasti mitte. pigem peaks oma latile "järgikasvama", kui see vajalik peaks olema.