Ma jätan kõrvale selle, et mees on lasteahistaja ja proovin mõelda,mis mees võib tunda.
1. Kas mehel endal on lapsi? Mees on palju aastaid olnud hoolitsev, aga ühel hetkel enam mitte. Äkki mees tahab omale last ja ei suuda kogu tähelepanu võõrale lapsele suunata. Ja nüüd valab oma kibestumist nõnda välja.
2. Kas mees on tundnud, et ta on osa perekonnast? Või on ema ja tütar üks perekond ja mees lihtsalt pere sõber? Kas elu käib selle ümber, et eksmees on paha ja lapse probleemid jne. Kas naisel ikka jätkub tähelepanu mehe jaoks?
3. 11 aastastel võib olla eelpuberteet. Oma isa ei hooli ja nüüd tütar ütleb uuele mehele- sina pole minu isa, sina ei käsuta. Mees ei oska olukorda lahendada. Sina tõrjud, laps tõrjub. Veel eelnenud elu kogemused, kus teda on maha jäetud, tõrjutud jne. ( Mu oma sugulasel on 11-aastane tütar ja näen, kuidas ta oma isaga pirtsutab ja vastu haugub ja isa on siis ikka vahel väga kuri.)
4. Võib- olla on mees lihtsalt väsinud olemast kärgperekonna liige ja ka tema ei oska enam edasi minna. Ka täiskasvanutel on õigus olla kärgperekonnas õnnelik. Alateadlikult kisub peres tüli, et see asi kõik ükskord lõpeks. Ka tema ei taha enam.
5. Mees ei taha lapsele tegelikult haiget teha, aga ta lihtsalt ei oska oma tundeid teisti väljendada. Ta on nii pettunud ja väsinud.
Teemaalgatajale soovitan oma mehega rääkida, mida ta ja ka ta mees tunneb. Kärgperekond on väga raske kõikidele osapooltele.
Lihtsalt infoks, et ise olen naine, ka kärgpere liige. Ja ma ei kiida mehe käitumist heaks, lihtsalt proovin arutleda, mida ta tunda võib.