Tore on lugeda et, inimesed soovivad suhelda ja koos teineteist toetada. Tegelikult pole ehk vahet kas on üksikema või ükskisa. Tegemist on inimestega kellel on vastutus kanda ja seda elupäevade lõpuni.
Minu kogemus on aastate tagune kus oli kah suhe üksik isaga. Miks see lõppes?
Minu lapsed ei olnud nii olulised ja väärtuslikud kui tema omad. Põhjus? Minu lastel on ema olemas ja nad saavad nagu nii kõik mis vaja. Tema lapsed aga vajavad meie mõlemil pühendumist 24/7.
Kas suudetakse lapsi lapsi kohelda võrdselt? Kas ei ole mitte oma laps rohkem oma ja ei saa salamisi rohkem materiaalselt? Kui ausalt suudavad täiskasvanud oma sees armastada mõlemi lapsi kui omasid? Kas lapsed üldse vajavad teisi oma ellu?
Küsimusi on meeletult ja minu isiklik kogemus muidugi annab varju sellele.
Kuid jah tore kui leitakse on osatakse väärikalt see teema lahendada. Õnne ei muud