Ilmselt pole ma õige inimene sel teemal kaagutama, aga võtan siiski sõna, kuna mul on 2 tuttavat üksikema, kelle elukorraldus mind pehmelt öeldes imestama paneb.
Nimelt on nad need nn. uhked üksikemad, kes ei hakka mehelt almusi paluma. Kuna üksikemad teadupärast on kõige vaesem elanikkonnakiht, on ka neil naistel tõsiseid probleeme toimetulekuga. Isegi miinimumelatis oleks neile suureks abiks (laste isade sissetulekuid arvestades, ei oleks neil probleem maksta).
Ma saan aru, et naiste uhkus ei luba elatist nõuda, aga mul on hoopis selline mõte, et kui laps ikka kannatab puuduse all, ta ei saa korralikult süüa, kooli jaoks õppevahendeid pole, sooja jopet pole.. Kas ei peaks täiskasvanu püüdma oma uhkust alla suruda, et lapsele vähemalt toidu lauale saaks?
Ma saan aru, et kellegi unistus ei ole oma uhkuse arvelt lapse isalt elatist nõuda, aga teatud situatsioonis tuleks seda varianti kaaluda.
See ei ole ju mingi äriplaan, see närune 2000 kopikatega ei tee kedagi rikkaks, elamise peale läheb ju palju rohkem. Ühel neist naistest on veel raske kroonilise haigusega laps ja ta peab pidevalt lapsega haiguslehel olema. Lapsel oleks vaja kvaliteetset toitu ja ravi, aga seda üksikema rahakott ei luba.
See, mis asjaoludel need lapsed on sündinud, pole ju oluline, tähtis on hoopis see, et kui nad on juba olemas, tuleb neile tagada inimväärne elu vahet pole siis mis hinnaga.
Tean ühe lapse saamisloost ka seda, et paar elas koos 6 aastat ja kui sündis haige laps, lasi mees jalga. Normaalne? Mu meelest mitte. @!#$ lapsega?! Mees on paras @!#$ kui ta haige lapse ema kraesse jätab ja jalga laseb.
Elatis on siiski LAPSELE, mitte emale ja kui lapse ema ei saa oma lapse kasvatamisega üksi hakkama, on tema kohustus isalt välja nõuda see, mis on isa kohustus. Mu meelest ema, kes oma uhkuse nimel laseb lapsel puudust kannatada, ei ole ka normaalne.
Muidugi ideaalis kujutan mina ka ette, et kui mees peaks mind kunagi väikese lapsega maha jätma, ei teeks ma temaga enam mingit tegemist, kasvataks lapse üksi üles jne.
Samas ma ei kujuta ette, millest ma elaks kui mul oleks raskelt haige laps, keda üksi koju ei saa jätta ja hooldaja palkamiseks raha ei ole.. Alati ei ole elu ideaalne ja alati ei saa oma uhkust laste huvidest ette poole tõsta. Ma arvan, et kui mul oleks valida lapse näljutamise ja eneseuhkusele hoobi andmise vahel, siis ma ohverdaks oma uhkuse küll. Siin tuleb endalt küsida, kas on hullem vaadata otsa lapse isale, kes elatist ei taha maksta või lapsele, kes ei saa aru, miks ema talle süüa ei anna. Ehk siis need üksikemad, kes ise hakkama saavad tehku mis tahavad, aga kes ikka ise hakkama ei saa, nõudku isadelt elatist. Vahet pole ju mida napakad mutid delfis arvavad, laps on olulisem.
Mis puutub isaduse tuvastamisesse, siis on täiesti võimalik kohtusse minna ja nõuda isaduse tuvastamist kui lapse sünnitunnistusel ei ole isa kohta märget.